Sissevarisenud kaeveõõned teevad ametnikele peavalu

8. aprill 2015 KÜLLI KRIIS

Riigi huvi püsib senikaua, kui maa alt midagi võtta on; kaevandamise tagajärgedega tegeleda ei taheta.

Mullu sügisel Kohtla vallas Peeri külas Järve Tootjate Osaühingu põllul traktorirataste all sisse varisenud vana Käva kaevanduse kaeveõõs püsib seal ohtliku auguna tänini; liikunud on ainult kirjad vallavalitsuse, keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaameti vahel. 

Kui palju Järve Tootjate Osaühingu põldudel vanade kaevanduskäikude kohal sisse varisenud auke on, ei ole ilmselt keegi kokku lugenud. Keskkonnaministeeriumile ülevaate andmiseks kandis Kohtla vallavalitsuse keskkonnanõunik Margit Juuse need küll kaardile, ent seda põllumajandusettevõtte tootmisjuhi Aleksei Murašini näpuga näitamise järgi.

“Kõik kaardile kantud ringid ei ole augud; osa on suuremad lohud, mis kunagi tulevikus tõenäoliselt aukudeks muutuvad,” rääkis Juuse.

Suuremaid ja tõsiselt ohtlikke auke − seda nii suuruse-sügavuse kui inimasustuse ligiduse tõttu − on teada kaks: lisaks mullu Peeri külas varisenule varem tekkinud auk Tallinna-Tartu maantee lähistel Sinivoore mäe juures. Mõlemad asuvad riigi maal, mida kasutusvalduse alusel kasutab Järve Tootjate Osaühing.

Keskkonnaamet ei taha tegeleda

Oktoobris küsis vallavalitsus keskkonnaametilt nõu, mida selliste aukudega teha. Keskkonnaamet oskas ainsa soovitusena pakkuda võimalust augu kinniajamiseks keskkonnainvesteeringute keskuselt (KIK) toetust taotleda − riigile kuuluva maa puhul on see võimalik. Amet ise tegeles parasjagu Kävas ühe samasuguse augu sulgemisega, täpsemalt selle uurimise ja projekteerimisega, ent kogemusi neil jagada polnud.

Veebruari hakul saatis keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv keskkonnaameti peadirektori asetäitjale Taimar Alale kirja soovitusega valmistada ette taotlus KIKist raha küsimiseks. Kantsler viitas ministri määrusele, mis sätestab maapõue programmi ühe eesmärgina maastike korrastamist aladel, kus kaevandamine on lõppenud ning kaevandaja enam selliste varingute eest ei vastuta.

Taimar Ala lükkas vastutuse ka keskkonnaameti pealt ära: “Õigusaktidega on keskkonnaametile pandud küll kohustuseks kohaliku tähtsusega maardlates asuvate kaevandamislubade alusel rikutud maade korrastamise tagamine /—/, kuid ei ole kohustust korraldada mahajäetud kaevandamisalade korrastamist. Tegemist on täiendava ülesandega, mille täitmiseks keskkonnaametil ressursid puuduvad.”

Augud ja lohud kaardile

KIKi kevadvooru keskkonnaamet Peeri küla augu kõrvaldamiseks taotlust ei esitanud. Esiteks sellepärast, et Kävas käsil olev projekt pole nende hinnangul teistes kohtades otse kasutatav ja vaja on lisaanalüüsi, teiseks sellepärast, et šurfiauke pole mõtet korrastada ükshaaval, igaühe jaoks eraldi toetust küsides. Arukam oleks kõik sellised varingud ja vajumid piirkondade kaupa kaardistada ning seejärel gruppidena korrastada.

“Kindlasti ei tohiks vastutust selliste aukude eest veeretada kohalike omavalitsuste või nendel maadel tegutsevate ettevõtjate õlule,” ütles Margit Juuse. “Ka siis mitte, kui tegemist peaks olema eramaaga − pole need augud ju maaomaniku tegevuse tulemusena tekkinud.”

Ja kui riigi maavara kaevandaja vastutus kümme aastat pärast kaevanduse sulgemist lõpeb, siis sealt edasi peabki vastutama riik, sõltumata sellest, millise riigikorra ajal kaevandati või kas tollal kaevandamislubasid üldse välja antigi.

Sama meelt on ka keskkonnaministeeriumi maapõue osakonna juhataja Maris Saarsalu: “Kõik šurfiaugud on tekkinud vanade kaevanduste kohale ning kuivõrd kaevandaja vastutus on lõppenud, siis see tähendab, et ala tuleb korrastada riigil. Mis puutub Kävas tekkinud augu korrastamise projekti, siis on selge, et ükshaaval aukude kaardistamine ja korrastamine ei ole mõistlik, sest see on väga kulukas.”

Tema sõnul näeb põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030 eelnõu rakendusplaan ette, et selgitatakse välja altkaevandatud alade pärandmõju asukoht ja ulatus, mille ühe osana kaardistatakse ka varingualad.

“Töö on kavas 2016. aastal, misjärel saab asuda neid alasid korrastama. Tööle on üheks sisendiks Tallinna tehnikaülikooli tehtav projekt, mille käigus digiteeritakse vanade kaevanduste planšetid ning antakse alale vastavalt kasutatud kaevandamistehnoloogiale ja geoloogilisele situatsioonile stabiilsushinnang. Kuni terviklik kaardistamine valmib, tegeldakse ohtlike kohtadega juhtumipõhiselt,” selgitas Saarsalu.

Mil moel kavatsetakse juhtumipõhiselt likvideerida Sinivoore ja Peeri ohtlikud šurfiaugud, vastusest kahjuks ei selgunud.