Populaarne eurosaadik tahaks Ukraina teema külmutamist

22. märts 2015 TEET KORSTEN

 

Yana Toom: "Ždanokal on oma nišš, aga mulle see nišš ei sobi. Ta on liiga "ühte väravasse". Mulle tundub, et tal on täiesti väljakujunenud vaated ja suhtumine eri asjadesse, aga mina alles arenen ning otsin uusi liitlasi."

Kõigi parlamenti pääsenud erakondade juhid on teatanud, et nemad Edgar Savisaare parteiga valitsuskoalitsiooni ei moodusta. Aga kui mees on sunnitud tervise tõttu või mõnel muul põhjusel taanduma, on väga tõenäoline, et tema mantli pärib korvpallurikasvu punapäine naisterahvas, kelle kasuks kõneleb hiiglaslik häälte arv nii Euroopa parlamendi valimistel kui ka äsjastel riigikogu omadel. Kes on Yana Toom ja mis on tema populaarsuse taga? Kas tema juhitud Keskerakond oleks salongikõlblikum kui Savisaare oma?

Nüüd, pärast riigikogu valimisi, võib öelda, et olete nagu Ida-Virumaaga kihlatud. 11 574 häält ühest ringkonnast koguda pole naljaasi. Kuidas maakond tundub?

[Ohkab.] Ilus, tore, aga Eesti plaanis kõige kriitilisem. Olete ilmselt lugenud Ida-Virumaa arengukava − väga masendavad asjad. Tervena elatud aastate keskmine on Ida-Virumaal 48, üle Eesti 54. Õhusaaste poolest on piirkond rekordiline − mõne aine puhul lausa 97 protsenti. Ja nii edasi ja nii edasi.

Vananev, vanamoodne: kõige rohkem abielusid võrreldes Eestiga; kõige rohkem lapsi, kes sünnivad abielust. See on vist ka põhjus, miks Varro Vooglaiu tegevus sai Ida-Virumaalt päris palju toetust. Lapsi on vähe, vanu on palju. Inimesed sõidavad ära − kümne aastaga 17 000. Eestlasi on vahest 4 protsenti, aga Ida-Virumaal on väga tugev assimilatsioon vene keele alusel. Tähendab, neist eestlastest on pooltel emakeeleks vene keel. [Ida-Virumaal on eestlaste protsent siiski 19,5, mitte viis korda vähem, nagu Yana Toom väidab − T.K.]

Tähendab, näiteks eestlane, kes abiellub venelasega, muutub venelaseks?

See on vale definitsioon − nad räägivad vene keeles. Mingis keeles rääkimine ei puutu rahvusesse.

Kuidas juhtus, et te just Ida-Virumaal kandideerisite?

See oli mu enda idee. Europarlamendi valimiste kampaania ajal veetsin väga palju aega Ida-Virumaal ja “nakatusin” sellesse piirkonda. Esiteks tundsin suurt toetust, teiseks on seal tohutu hulk probleeme, mis vajavad lahendamist nii kiiresti kui võimalik.

Mulle rääkis üks Kohtla-Järve linnavalitsuse töötaja − muidugi keskerakondlane −, kui tihe võitlus ja “andmine” käib nii-öelda omade seas − kui pole opositsiooni. 

Kohtla-Järve sisemist konkurentsi ma kommenteerima ei hakka, aga sellega olen nõus, et tugev opositsioon tuleb alati väga kasuks, sest tugev opositsioon on dialoogipartner. Kui sul pole kellegagi rääkida, ei suuda sa adekvaatselt hinnata oma töö kvaliteeti ja seda, kui õiget poliitikat teed. Ses mõttes on väga kahju, kui pole tugevat opositsiooni. No näiteks opositsiooniesindajatega Sillamäel rääkida… on väga raske.

Näiteks Oleg Kultajev on tegelikult suurepärane inimene, aga kuidagi väga struktuuriväline. Mis on ka arusaadav − kui inimene on olnud kaua võimust eemal, ei teki kompetentsi. See on kurb. Võim peaks roteeruma, muidu tekivad poliitilised parteid, liikumised, mullistused, millel lihtsalt puudub võimalus omandada juhtimiskogemust. Muidugi see nõrgestab opositsiooni ja ses pole midagi head.

Kui saite Eurooopa parlamendi valimistel kõige rohkem hääli, räägiti, milline probleem see on Keskerakonnas − et kuidas ikka tohib Savisaarest rohkem hääli saada…

Edgar Savisaar kordas tegelikult hommikul, lõunaajal ja õhtul, kuidas ta Brüsselisse ei lähe. Arvan, et kui mina oleks öelnud, et Brüsselisse ei lähe…

Aga nüüd te teatasite enne valimisi, et te ei lähe Toompeale − kui Keskerakond ei asu koalitsiooni.

Täiesti õige, ütlesin, et lähen vaid valitsusse. Aga see on siiski olukord, kus on see “kui”. Inimesed mõistsid, et kui pingutame, teeme kõik endast oleneva, äkki ikkagi pääseme valitsusse.

Arvan, et on siiski ebanormaalne, et Keskerakond on olnud nii kaua isolatsioonis. Mida teie teeksite, et seda väärata?

See on täiesti ebanormaalne ja mitte vaid erakonna seisukohast. Mitte enda süül oleksime praegu riigijuhtimises vähem kompetentsed − hoopis seetõttu, et viimased kaheksa aastat oleme istunud varumeeste pingil. Teine moment on tunduvalt vastikum.

Meil on väga suur toetus venekeelse kogukonna sees. Kuni kõik sülitavad partei peale, mida usaldab venekeelne kogukond, võibki igasuguseid integratsiooniprogramme kirjutama jääda − mingit integratsiooni ei toimu! Faktiliselt on käimasolevad koalitsiooniläbirääkimised järjekordne boikott suure osa elanikkonna suhtes. Ja see on väga rumal!

Kui see sõltuks teist − mida teeksite, et isolatsioonist väljuda?

Ma leian, et kõik, mida saime, oleme juba teinud. Rõhutasime pidevalt, et oleme avatud läbirääkimisteks − kellega tahes. Sest selge on, et igal poliitikul, kes saab võimule, on kohustus esindada kogu elanikkonda − mitte vaid oma valijaid. Ses mõttes on väga kummaline kõigi ülejäänud parteide käitumine: kõik on ühel meelel selles, et Savisaarega ühte liivakasti mängima ei lähe. Nii oli see ka kohalike valimiste ajal. Suurepärane − kui see on nende peamine poliitiline kreedo.

Samas küsiti televäitluses Savisaarelt otse, kas ta mõistab Venemaa-poolse Ukraina-vastase agressiooni hukka, ja tema ei vastanud sellele. Öeldakse, et see on suurim ja samas eksistentsiaalne lõhe − öeldakse, et ei saa koostööd teha, sest parteijuht keeldub vastamast nii olulisele küsimusele.

Ja mis siis? See on selline otsitud põhjus. Tegelikult Ida-Virumaa või Saaremaa või mis tahes valijad − neile on palju olulisem valitsust valides see, kuidas me Eestis elama hakkame. On väga tundlikud teemad ja Ukraina teema on üks neist. Olite ise konverentsil, mille Narvas organiseerisime − nägite eri rahvusgruppide poolset toetust USA, Venemaa ja ELi poliitikale. Ja sellega peab arvestama. Kui jääme ühiskonda mingite tunnuste järgi omadeks ja võõrasteks jagama, ei lepi me kunagi riigi sees kokku.

Nojah, aga saan siiski aru, et väikerahva esindajad peavad neid elutähtsateks küsimusteks. Kui 2008. aastal tungis Venemaa Gruusiale kallale, nüüd annekteeris Krimmi ja sõdib Ukrainas, pole raske tulla mõttele, et meie võime olla järgmine ohver. Te ju saate sellest aru?

Saate aru, milles on asi? On selline termin nagu külmutatud konflikt. See oli näiteks kunagi Baltimaadega: keegi tunnistas Eesti, Läti ja Leedu kuulumist Nõukogude Liitu, keegi okupatsiooni − see oli külmutatud konflikt. Praegu toimub Krimmiga täpselt sama. Kuid selle n-ö ühiskonnasisese konflikti võiksime me praegu külmutada ja negatiivse nimekirja asemel alustada positiivsega. Eesti riigi huvides tuleb otsida ühisosa.

Aga kui me räägime Ukrainast ja nõuame põhimõttel “kes pole meiega, on meie vastu”, ei jõua me kunagi kokkuleppele. Sest praegu on see fakt: meil on ühiskonnas kolmandik elanikke, kes suhtuvad sellesse teisiti. Ja pole vaja neid sundida − milles Eesti riik on kaugele jõudnud − ega neid endast eemale tõugata.

Kuidas Eesti riik neid eemale lükkas?

Väga lihtsalt. Kakskümmend viis aastat tagasi, päev pärast Eesti sõltumatuse referendumit viis Saar-Poll  läbi küsitluse ja 52 protsenti venelastest toetas Eesti vabadust. Aga kui paljud said kodakondsuse? 17 protsenti neist! Ja need solvatud ligi 40 protsenti pole ju kuhugi kadunud.

Samas te saate ju aru, et kui Eestis oleks juurutatud kodakondsuse nullvariant, oleksime praegu seal, kus on Ukraina ja Moldova − see tähendab, me poleks Euroopa Liidus ega NATOs?

Miks te nii arvate, kui 52 protsenti toetas Eesti sõltumatust? Vaadakem Leedu peale − kui paljud sealsed venelased toetavad Putini poliitikat? Arvan, et neid on oluliselt vähem kui Eestis.

Nojah, aga kui väike on Leedus vene keelt kõnelevate elanike protsent!

8 protsenti, aga see-eest on seal väga palju poolakaid.

Alati, kui Euroopa parlamendis hääletatakse Venemaa teemadel, tuuakse Eesti meedias välja see, kuidas teie eristusite meie teistest parlamendisaadikutest.

Äsja just taas eristusin. Meil oli Nemtsovi-teemaline resolutsioon ja väliskomisjoni esimees Elmar Brock esitas välispoliitikaalase aruande. Mina hääletasin sanktsioonide karmistamise vastu.

Miks?

Sest leian, et sanktsioonide poliitika on tupiktee.

Mida siis peaks tegema?

Peab otsima arukaid inimesi, kellega läbi rääkida.

Kuidas see on pärast Krimmi ja Ida-Ukrainas toimuvat võimalik? Inimene vaatab sulle silma ja ütleb, et seal pole Vene sõjaväelasi. Merkelgi märkis, et ta pole adekvaatne.

Kes pole adekvaatne?

Vladimir Putin. 

Tooge mulle palun näiteid, kus sanktsioonidega saavutati oodatud tulemus. Putin on elus, täna ilmus ajakirjanike ette [intervjuu on salvestatud esmaspäeval, 16. märtsil, 10 päeva ei teadnud keegi, kus Putin on − T.K.]. Ja kas te arvate, et kui Venemaal algavad verised arveteõiendamised, on meil parem? Meil siin, Eestis?

Midagi peab ju muutuma.

Olen teiega nõus, aga sanktsioonid pole väljapääs.

Kas see oli teile üllatus, kui leidsite end poliitikas?

Tegelikult ei olnud. Mulle pakuti juba siis, kui olin ajalehe Den za Dnjom toimetaja, mõned korrad kandideerimist eri nimekirjades − sealhulgas keskerakondlased pakkusid. Ma alati keeldusin, sest ajakirjanik peab olema ajakirjanik. Aga poliitikasse minek on üheotsapilet. Hiljem läksin tööle linnavalitsuse pressiteenistusse ja kuidagi juhtus, et hakkasin poliitikaga tegelema. See oli juba teadlik valik. Enne olin peatoimetaja Den za Dnjomis, hiljem ajalehes Vesti Nedeli.

Olen kuulnud, et jäite ajakirjandusvallas töötuks.

Vesti Nedelist läksin lapsepuhkusele ja sel ajal müüdi ajaleht maha ning see ühendati. Tulemuseks kaks peatoimetajat, kellest üks on tööl, aga teine lapsega kodus − arusaadavalt see, kes oli lapsega, koondati. Oli ebameeldiv, sest olin juba 38aastane ja mees oli ilma tööta.

Siiani räägitakse, et olite võimekas peatoimetaja.

Jah, ma olen hea toimetaja.

Mis žanr oli teie lemmik, kui olite ajakirjanik?

See ei  kõla tagasihoidlikult, aga arvan, et valdan kõiki žanre. Miks mul on alati väga raske vaidlustes eesti keele, hariduse ja vene koolide ülemineku üle − mina, kui inimene, kel oli keel aastaid tööinstrumendiks, saan aru, kui oluline on seda hästi vallata, tunda kõiki nüansse ja detaile, kõiki kultuurikihistusi, viiteid, allusioone, tsitaate ja nii edasi. Sestap kui mulle öeldakse, et mul on suurepärane eesti keel, ma tean, et see pole nii, sest eesti keeles olen ma palju rumalam kui vene keeles. Sa ei suuda väljendada neid asju, mida väljendad emakeeles.

Sestap me kõnelemegi praegu vene keeles. Aga ikkagi on teie eesti keel hea − kuidas selle omandasite?

See on tegelikult anekdoot. Käisin kuni 5. eluaastani eesti lasteaias, hiljem unustasin eesti keele ära. Õppisin Tartu ülikoolis kaugõppes ja pidin leidma töö. Loodi ajaleht Vperiod, mis ilmus lühikest aega. Selle toimetaja oli suurepärane inimene Valter Toots − lahke onu, aga… ütleme, et ta polnud just Spinoza. Otsiti tõlkijat. Läksin ennast pakkuma, aga Toots, vana kommunist, rääkis tööl ainult vene keelt. Ta küsis, kas oskan eesti keelt, mille peale vastasin: “Muidugi!” Ta küsis tõestust ja ma näitasin passi, kus mul oli rahvuseks märgitud “eestlane”.

Ta ütles: “Suurepärane” ja võttis mind tööle. Mulle anti tõlkida poolteist lehte teksti ja… ma tõlkisin seda sõnaraamatu abiga üksteist tundi! Ma arvasin, et lähen peast halliks! Kõige hullem oli tekstis esinev väljend ” toime tulema”, otsisin sõnaraamatust, mis on “toim” − et kuhu nad ikkagi jõudsid. Tänu sellisele tõlketööle − ma tõlkisin nürilt sõnaraamatu abiga, eesti keeles eriti ei rääkinud − valdasin poole aasta järel keelt.

Saan aru: teie leiate, et peab nende järgi joonduma, kes teid valivad. On ju ka võimalus, et mõjuvõimsad poliitikud näitavad teed, kuhu suunas minna?

See on vana dilemma: to follow or to lead? Järgneda või juhtida? Eestis on tegelikult väga vähe poliitikuid, kes julgevad olla liidrid… Muuseas, üks neist on kahtlemata Savisaar. Mis mind ennast puudutab, see on õrn moment. Mul pole tunnet, et pean kellegi järgi joonduma, lihtsalt mõistan, et ühiskonnas on üpris hästi välja kujunenud konflikt. Ja ei ole tarvidust seda konflikti kunstlikult rebida − see on ka põhjus, miks ma ise näiteks ei anna kunagi intervjuud Ida-Ukraina sündmuste teemadel. Kõik saavad aru, kuidas seda saab meie meediakanalites ära kasutada. Meil toimub ju võitlus poliitiliste oponentidega silte kleepides. Sulle kleebitakse silt, et oled Kremli või, vastupidi, Riigidepartemangu käepikendus, ja kõik! Sa pole enam kätlemis- ega läbirääkimiskõlblik. Aga poliitikule on kõige olulisem leida kellegagi ühine keel. Sest kui sul pole kellegagi läbi rääkida, pole sa pennigi väärt.

Aga selgub, et tsentristid on ikkagi opositsioonis.

Seni veel midagi sellist ei selgu. Esiteks ma ei näe viiteid, et nad [koalitsiooniläbirääkijad] suudavad omavahel kokku leppida. Meil saab taas olema ühe valitseva partei ja nõrgukeste koalitsioon. Sotsid tegid eelmises valitsuses väga palju − tõstsid näiteks lapsetoetust −, aga see ei aidanud neid üldse. Kõik loorberid sai endale härra Rõivas ühes oma seltsimeestega. Ja nii läheb iga kord: kõik, kes lähevad Reformierakonnaga koalitsiooni,  osutuvad kõrvaliseks. Nad on väga kaua võimul olnud ja nüüd on sündimas taas koalitsioon, mis hakkab nende huve esindama.

Kes on Eesti eurosaadikutest teie lemmikkolleeg?

Suurepäraselt saame läbi Kaja Kallasega, kes on täiesti adekvaatne inimene, mis on väga oluline. Ta on intelligentne, paljuski oleme me eri meelt, aga me austame teineteise õigust omada arvamust, mis erineb teise omast. Tunne Kelamile olen väga tänulik, sest just tema oli see, kes lahkelt jagas minuga kogemusi ja just tema nõunikelt õppisid minu Eesti büroo inimesed.

Teie kurss − vähemalt Venemaa suunal − erineb europarlamendis Eesti ametlikust. Kas teid pole selle tõttu kuskile vestlusele kutsutud?

Ainult europarlamendi televisiooni. Kui aga peate silmas näiteks kapot, siis nemad pole minuga vestlenud ei enne aastaraamatut, enne europarlamenti ega pärast sinna valituks osutumist.

Aga te arvate, et teid kuulatakse pealt?

Olen täiesti veendunud. Las kuulavad − mul pole saladusi.

Mullu aprillis käisite üritusel “Maailm natsismita” Washingtonis. Mis seal toimus?

Seal oli üpris naljakas. Mind kutsuti konverentsile ja sõitsin sinna puhtast uudishimust. Mul paluti sõna võtta teemal “Natsismi heroiseerimine Eestis”. Ütlesin, et Eestis natsismi heroiseerimist pole − millest me räägime? Minus olid pettunud kõik: nii ürituse korraldajad kui kaitsepolitsei. See on just see juhtum, millest rääkisin − kus tuleb valida pool. Kapo oli rahulolematu, sest kirjutas aastaraamatus, et Yana Toom käis seal, osales ja esines kui parlamendisaadik. Tegelikult oli puhkus enda arvelt, sõitsin oma raha eest ja esinesin kui eraisik. Selline vastupanu natsismile, millega see organisatsioon tegeleb, hoopis süvendab igasugust äärmuslust. Üldse on nii, et kui hakkame millegagi võitlema, käivitub Newtoni teine seadus. Millegagi võitlema asudes peame olema väga tähelepanelikud: kas see väärib võitlust või me ainult tugevdame kurjust, mille vastu oleme.

Just kuulsin kõlakat, et Savisaar valmistab endale troonipärijat, kelleks on tema poeg.

Ma ei tea midagi sellest, mida Edgar Savisaar valmistab, pole kursis. Erki on arukas inimene, kuid ma ei tunne teda eriti hästi. Aga erakonna juhi küsimus otsustatakse ikkagi erakonna tasandil − ehkki Savisaare soov on muidugi tähtis.

Kuidas teile ikkagi Eesti poliitiline maastik meeldib? Kas midagi oleks vaja ümber teha?

Kõige olulisem on kodanikuühiskonna teke, aga sellest oleme kahjuks praegu väga kaugel. Ühiskonnas eksisteerib selge konflikt. Vaatan suure ärevusega: meil polnud juba eelmises koalitsioonileppes ühtegi sõna integratsioonist. Samas meil on riiklik lõimumiskava, mis on kui riiklik äri. Kõikide nende projektide ja lõimumiskavade autorid on suurimad kasusaajad. Praktikas see eriti ei tööta. Te olete Ida-Virumaalt ja suhtlete eri inimestega − kas nad on nende aastate jooksul Eesti ühiskonda integreeritud?

Olete nõus, et meil pole ühtset venekeelset kogukonda − on väga erinevad inimesed?

Meil ei ole ka ühtset eestikeelset kogukonda ja see on normaalne. Miks peaks üks rahvusgrupp olema teisest kuidagi ühtsem? Tõsi küll, meil on väga palju erinevaid vene keelt kõnelevaid inimesi, aga kui lähete 9. mail Filtri teel asuvale sõjaväekalmistule, näete hoopis teist Eestit. See on seotud  muu hulgas sellega, et kohalikul vene kogukonnal pole kõigi nende aastate jooksul olnud mingit võimalust leida endale ametlikust Eesti ajaloost midagi positiivset, millega end samastada. Aga see on väga tähtis osa iga inimese identiteedis.

Kui oled okupandi, okupandi järeltulija või integratsiooni objekti rollis, puudub sul positiivne identiteet ja sa hakkad seda otsima. Kust kohast? Ajalooliselt kodumaalt! Teist võimalust lihtsalt pole. Ses mõttes on meie integratsiooniprogramm täiesti hambutu − isegi praegu. Mu lapsed õpivad kohalikus koolis ja ma loen õpikuist õudusega, et midagi pole muutunud. Mõelge lõpuks välja mõni positiivne ajalooline figuur, venelane, kellega lapsed võiksid end samastada.

Millal viimati Venemaal käisite?

Ammu − poolteist aastat tagasi. Mu tütar õpib Moskvas, varsti lõpetab ja sõidab ära. Aga mitte Venemaale, vaid Kanadasse.

Mis maa see Venemaa ikkagi on?

Paremini Tjuttševist ei saa öelda: “Ei võta mõistus Venemaad/ Üldkehtiv mõõt ei aita vist/ Tal erinev on elulaad/ Mis lubab ainult uskumist.” [Tõlkinud Rein Raud.] Kummaline on ka see, et Euroopa parlamendis mõistab väga vähe inimesi  seda: ei saa Euroopa mõõdupuuga bütsantslikku riiki hinnata; sinna ei saa läheneda meie standarditega. Peab teistmoodi rääkima ja teistele nuppudele vajutama.

Aga muidu terendab sõda − kui teineteist nii paralleelselt tajutakse?

Loodan, et sõda ei tule − ehkki kõik nagu liiguks sinnapoole.

Kuidas te ikkagi olete leidnud ühise keele oma valijatega − kuidas  näiteks Ida-Virumaal 11 574 mõistis, et Yana Toom on meie inimene?

Siin pole midagi fenomenaalset. Ma ei karda öelda seda, mida mõtlen. Vahel ütlen midagi − mulle helistab mõni kõrgel positsioonil olev kolleeg ja ütleb: “Tegid poliitilise vea, seda poleks pidanud ütlema.” Aga tuleb välja, et ei midagi sellist. Akadeemik Sahharov ütles, et lõpuks osutuvad kõige õigemaks kõige eetilisemad otsused. Kui ma arvan, et sanktsioonid on halvad, siis nõnda ka ütlen. Võib-olla pole see poliitiliselt õige, aga inimestes kutsub see esile usalduse − sest võib-olla nad mõtlevad samamoodi.

Peale selle oskan teha kampaaniat, oskan töötada − ma ei karda inimesi, vaid naudin suhtlust nendega. Ka riigikogus olles võtsin igal reedel kodanikke vastu. Minu büroo [Tallinnas aadressil Roosikrantsi 11 − toim.] on kui läbikäiguhoov; meil annab seal jurist nõu. Võiks arvata, et teemaks on Euroopa asjad, aga ei midagi sellist: omandiküsimused, lahutused, mis tahes. See maksab raha, aga kui saame aidata − aitame. Tegu on kahepoolse asjaga: panus minult ja panus valijailt.

Mida arvate tekkivast venekeelsest riigitelevisiooni kanalist?

Mind teevad ettevaatlikuks kaks asja. Endise toimetajana võin öelda, et meil pole enam venekeelseid ajakirjanikke. Tähendab, neid on, aga väga vähe − kokku vaid kahe toimetuse jagu. Kui valmistusime Narva konverentsiks, oli plaan, et avaldame paremad tööd esseekonkursilt, mille autasustamise tunnistajaks Narvas olite. Aga juhtus nii, et need ei kannata trükimusta − ükski ei kannata. Vene keel on neis selline, et toimetamata kujul neid ei saa avaldada. Viisin läbi samasuguse konkursi gümnasistidele ka tosin aastat tagasi ja allakäik on hirmus! Kui hakkame vene koole eestistama, loome sellise keskkonna. Kes siis hakkab suhtlema vene kogukonnaga? Polegi kellelgi suhelda, sest inimesi, kel oleks selleks kohane vene keel, lihtsalt pole. Vaat see teeb mind skeptiliseks, kui räägime tulevasest venekeelsest kanalist.

Jõudsime haridusteemani. Kuidas teile meeldib minister Ossinovski?

Ossinovski on tubli, ta saab kõigest adekvaatselt aru. Mingil põhjusel − tegelikult ma tean, millisel − ei jätkunud tal julgust viia asi lõpuni. Miks ei jätkunud julgust? Nad jõudsid sama piirini, kuhu omal ajal jõudsid tsentristid − on asju, mille kohta arvatakse, et eestlased sulle ei andesta. Ja sotsid hakkasid mökitama. Seesama dilemma to follow or to lead. Ta oleks pidanud vene koolide taotlustele vastu tulema ja selgelt välja ütlema − püüdsin teda viimastel debattidel seda selgelt välja ütlema meelitada −, et jah, nad tahavad muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 21. paragrahvi õppekeelest. Kõik ülejäänud jutud − me ei hakka kinni pidama 60:40 süsteemist jne − on mulin. Sest on seadus ja seal on kirjas: õppekeel on eesti keel.

Eestlastele seletas Ossinovski, et pooldab seda, et eesti keel saaks selgeks juba lasteaias.

Ega sellega, et me nüüd alustame keeleõpet lasteaias, ei lahenda praeguste 17aastaste kooliõpilaste probleemi. See on tõsi, et reform algas valest otsast − peab alustama lasteaiast. Aga meie seaduste järgi peaks lasteaedades − juba Tõnis Lukase aegadest − niigi 4. eluaastast eesti keelt õpetatama. Kuidagi seda seadust täidetakse: minu 9aastane poeg käis vene lasteaias ja… ei tea midagi. Pole õpetajaid ja neid, kes on, keegi ei kontrolli. Meil on eestlasest naabripoiss Ramon. Artemi läks temaga liivakasti mängima ja rääkis: “Sinine taevas, ema, isa, sirel.” Ramon vaikis. Artemi rääkis: “Komm, maja, koer, kass.” Ramon vaikis. Kodus poeg küsis: “Emake, mis keelt me lasteaias õpime? Eesti keelt?” Mina ütlesin, et jah. Tähendab, sõnu teab, aga ei oska neid kasutada.

President Ilves ütles juba ammu ühes intervjuus, et ka Saksamaal pole türgi koole − kõik õpivad saksa keeles. Et süsteem on vaid üks.

President Ilves on üldse oma vene kogukonda puudutavates ütlustes ebaadekvaatne. “Kunagi ei hakka õppima vene keelt, mis on okupantide keel” − pole normaalne, kui president selliseid asju räägib. Võib-olla keegi rebis selle kontekstist välja, aga näiteks Soomes arutatakse, kas vene keele õpe ei peaks olema kohustuslik riigi nendes osades, kus on palju venelasi.

Teie ettepanekutest aimdub, et pooldate Eestis kahte riigikeelt?

Me pole kaheks riigikeeleks valmis. Selline otsus vajab ühiskonnas konsensust, mida meie silmad ilmselt ei näe. Kui, siis ehk inglise keele puhul.

Aga kuidas me saame muidu paralleelseid süsteeme hoida − nagu venekeelne kool Eestis?

Eestis ollakse väga mustvalged selles küsimuses. Lisaks riigikeelestaatusele on palju muid võimalusi: õppe-, asjaajamiskeel. Las olla eesti keel riigikeeleks − jumala pärast. Miks keeleinspektsioon sõidab Narva ja sunnib linnavolikogu istungeid pidama eesti keeles? Milleks seda vaja? See toimuks kui kiusu pärast. Või sõidetakse Maardusse, kus istub Bõstrov ja loeb paberi pealt eestikeelset teksti, mis on kirjutatud vene tähtedega. See on ju idiootsus! Andke asjaajamiskeel paikades, kus elavad kompaktselt venelased, ja te võtate sellega pingeid maha. Või kuidas mullu trahviti Ida-Virumaal 270 meditsiinitöötajat eesti keele mitteoskamise pärast. Tõenäoliselt nad ei oska seda, aga meil ei jätku niigi meedikuid. Ja seal ei leia eestlastest patsiente ka tikutulega. Miks te neid kiusate?

Millised kodakondsused teil on olnud?

Mul oli Vene kodakondsus. Mu isa on venelane, ta on Moskvast pärit, ema aga eestlane, tema esivanemad sõitsid siit ära 1924. aastal. Me pole suutnud leida jälgi nende kodakondsusest − nüüd vahest leiame; oleme arhiiviga kirjavahetuses. Ema vanavanemate kohta on teada, et vanaisa suri Eestis 1928. ja vanaema 1935. aastal.

Mina tulin Eestisse taas 1994. aastal − enne seda elasin kaks aastat Venemaal. Siis ei kehtinud enam etnilistele eestlastele lihtsustatud naturalisatsioonikord. Pidin andma eksami, aga kukkusin seal läbi ning solvusin väga. Siis läksin Vene saatkonda ja sain 15 minutiga passi. Hiljem sain teenete eest Eesti kodakondsuse.

Kuidas teile meeldib Jevgeni Krištafovitš?

Krištafovitš on väga tark poiss. See persoon ei kutsu mus esile positiivseid emotsioone.

Metlev?

Metlev on ka tark.

Nemad on samuti venelased.

Kahtlemata.

Milline peab olema see õige venelane?

Eestlane, venelane − ei ole midagi kohustatud olema. Kui, siis ehk karu, balalaika…

Aga eestlane?

Samades kategooriates: pastlad, kannel, saun. Kui aga rääkida tõsiselt, me oleme tõesti väga erinevad − see on kindel fakt. Kui räägime integratsioonist, ei õpetata meile kuskil kultuuridevahelist kommunikatsiooni. See on väga naljakas. Kui tulin riigikokku, olid meil seal kõnekunsti kursused ja mind õpetati varasemast teisiti esinema, öeldi: kätega mitte vehkida; kõvasti mitte rääkida; eksprompt mitte rääkida, vaid lugeda paberilt maha.

Küsisin: miks? Nad ütlesid, et ma ehmatan eestlased ära. See on tõsi! Ma hakkasin paberilt teksti lugema, samal ajal pilku langetades − kuulatakse palju paremini! Kui aga oled juba “oma”, võid ka kätega vehkida − nagu Igor Gräzin. Kui veel ei ole, ole hea ja vasta nõuetele. Oleme tõesti erinevad.

Mis teist seal Brüsselis saab?

Peaaegu aasta kohanesin (nuusutasin ja jälgisin), siis olid valimised ja oli lootus, et ikkagi pääseme valitsusse. Nüüd on selge, et ees seisab peaaegu neli aastat europarlamendis, hakkan tööle ja annan hagu.

Juba varem naljatati, et europarlamendis panevad kõik tsentristid plagama: Vilja Savisaar, Siiri Oviir…

Mul pole Savisaarega selliseid sügavaid konflikte nagu Viljal. Usaldan seda inimest 550 protsenti ja muidugi ei müü teda maha.

Kas Euroopa parlamendis on huvitav töötada?

Väga! Esiteks on seal täiesti teistsugune poliitilise kultuuri tase. Siin ma sellist pole näinud. Hääletamine fraktsioonis või komisjonis on ekstsess; see on väga ebameeldiv. Hääletamine on juba peaaegu sõda. Püütakse leida iga hinna eest konsensust − pole tähtis, kui marginaalne see partei või grupp on. Näiteks istuvad liberaalid kellegagi Marine Le Peni parteist ja otsime konsensust. Püüame mitte hääletada, et poleks seda kadalippu.

Teiseks räägivad peaaegu kõik inglise keeles − vaid frankofoonid püüavad prantsuse keeles rääkida −, aga kuna kellegi keeleoskus pole väga kiita, on vähe intriige. Sest kui sul on aher keel, räägid ainult olulisest. Sestap on euro-speech’ist kasu. Ja kolmandaks kogu asja mastaap, mis avaldab väga muljet. See on tõesti väga huvitav. Ja nii mõndagi on võimalik päriselt teoks teha.

Toomas Hendrik Ilves valiti esimest korda presidendiks europarlamendi liikme ametist, ega teist presidenti ei saa?

Mul pole selliseid ambitsioone. Ma ei taha isegi partei esimeheks − rääkimata presidendi ametist.

Konstitutsiooni järgi pole meie president ka mingi Putin − tähendab, tema amet on rohkem sümboolne. Aga kus on siis teie marssalikepike ehk majakas?

Mul pole mingeid majakaid. Püüan lihtsalt hästi töötada. Mõistsin üsna varakult, et kui tahad midagi saavutada, ei tohi seda ihaldada. Olete ise näinud toimetustes inimesi, kes istuvad 20 aastat ja unistavad peatoimetaja ametist − ja krigistavad hambaid, kui keegi neist möödub. Ei tohi ihaldada − lihtsalt tööta ja kõik õnnestub.

Kas Tatjana Ždanokaga suhtlete?

Jaa. Tark naine. Ždanokal on oma nišš, aga mulle see nišš ei sobi. Ta on liiga “ühte väravasse”. Mulle tundub, et tal on täiesti väljakujunenud vaated ja suhtumine eri asjadesse, aga mina alles arenen ning otsin uusi liitlasi. Mul on väga meeldiv, et nii oma fraktsioonis kui mujal olen leidnud inimesi, kellega saab arutada ka mitmeti mõistetavaid asju. Püüame seda inimeste ringi laiendada, sest poliitika on kompromisside kunst. Aga kui oled liialt oma nišis, on raske kompromisse leida.

Miks on Venemaa mõju europarlamendis nii nõrk?

Ma ei oska sellele vastata. Küsige Vene Föderatsiooni saatkonnast või välisministeeriumist.

Samas on huvitav vaadata, kuidas Venemaal räägitakse niinimetatud fašismiga võitlemisest, aga ELis on Venemaa suuremad liitlased paremäärmuslased − nagu Le Peni partei. Ja need paremnatsionalistid imetlevad Putinit − et selline võimas juht…

Putin on kahtlemata võimas juht − selle vastu on raske vaielda. See on lihtsalt tõde.

Te juba ütlesite, et kapo pole püüdnud teid pöörata, aga kuidas on lood Vene eriteenistustega?

Olen paar korda kohtunud saatkonna esindajatega ja kohtusin selle tõttu, et olen parlamendis ELi-Venemaa komisjoni liige.

Nojah, aga kui teil on mõningad kontaktid ja hiljem selgub, et jah, Vene luure on teid püüdnud mõjutada või mõjutanud − kas sellest tuleb jama või teil on nii-öelda europarlamendi liikme puutumatus?

Minuga on väga raske asju ajada nii ühtedel kui teistel − mul pole kapis ühtegi luukeret. Ma pole kuskil raha varastanud, pole kellelegi midagi võlgu, see tähendab, et mind pole millegagi pitsitada.

Lehes kirjutati, et teil on maa ja maja peale hüpoteek.

Mul oli Viimsis suvila, panin ta panti, et ära maksta esimene sissemakse maja eest. Nüüd müüsin suvila maha ja tagastasin osa maja ostuks võetud laenust. Mul on alles maja ja laenuvõlg mõneks aastaks.

Ja ise olete vaba?

Mis mõttes?

Just lugesin kuskilt ajalehest Eesti ihaldusväärsemate vallaliste naiste nimekirja ja teie kohta öeldi, et lahutasite hiljuti.

Jah, lahutasin.

Lastel läheb hästi?

Suurepäraselt − nii palju kui tean.

Teie abi rääkis, kui teid ootasin, et raske on ikka nõnda edasi-tagasi sõita.

Need kaebused on seeriast “kellelegi on supp lahja, kellelegi kalliskivi liiga väike”. On inimesi, kes aastaid koguvad raha, et osta lennukipiletit ja hakata neile kurtma, et on raske kaks korda nädalas lennata, oleks imelik. Muidugi on raske, et oled neli päeva seal ja kolm siin − on tunne, et kuskil pole kodu.

Kui palju teil on eestlastest valijaid?

Arvan, et palju.

Mis eestlased need sellised on?

Valdavalt naised, mitte enam noored, ja nad on sotsiaalsusele orienteeritud.