Vaid armastusest sünnivad täiuslikud kristallid

20. juuni 2011 TEET KORSTEN

Kuldmedal on kui kvaliteedimärk koolilõpetajale. Kvaliteedimärgiga elluastuja Triin Rannamaa Kohtla-Järve Järve gümnaasiumist on tänulik koolile, kus valitseb kord, ja ehkki hüvastijätt on kurb, on uksed maailma juba avatud.

Mis tundega sa gümnaasiumi lõpetad?

Lõpukella päev oli väga-väga kurb ja eriliselt jäi meelde viimane Anne Oru matemaatikatund. Ta rääkis oma elust ja seda raamisid kaks laulu – Ivo Linna lauldud "Tean, ei tea" ("Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis / Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest" etc) ja Olav Ehala "Vana mehe laul". Viimane on niigi kurb ja sel hetkel tundus see veel kurvem. Peaaegu terve lend nuttis.

Kas sinu õpetajad olid tasemel?

On selliseid, kes eristuvad ja paistavad silma. Õpetaja Oru oli meie klassijuhataja 7. klassist alates. Meie klassijuhatajad vahetusid liig tihti – usun, et neid oli 12 aasta jooksul suisa 10. Aga tema jäi klassijuhatajaks põhikooli lõpuni. Alati tuleb olla järjekindel ja pea püsti edasi minna – olen talt õppinud. 

Hea sõnaga jään meenutama Kaire Jõed, kes oli nõus mind kui reaalikat 11. klassis erandlikult meediatundidesse võtma. Ta aitas meid väga ka tuluõhtu korraldamisel. Õpetaja Ilme Hallik jääb samuti meelde, sest temaga käisin väga palju etlemiskonkurssidel.

Miks tahtsid meediat õppida?

12. klassis tegin kooli ajalehte, mida ilmus õppeaasta jooksul neli numbrit. See töö tasakaalustas matemaatikakallakut. 

Millal adusid, et oled "reaalikas"?

Enda meelest olen alati humanitaar olnud. Pärast põhikooli kaalusin loodus- ja reaalklassi vahel. Loodusklassi oleks läinud vaid meedia pärast, sest tundus, et seda võib vaja minna – kui tahan minna kultuurikorraldust õppima.

Kas Järve gümnaasiumil on kindel kallak? Kui mais toimus kooli 45. rahvatantsupidu, öeldi naljaga pooleks, et ollakse rahvatantsukallakuga…

Tundub, et ei ole kindlat kallakut – ehkki reaalklassid on olnud alati tugevamad kui loodus- või humanitaarklassid. On jäänud selline mulje. 

Kui vaatame lähiajalugu, on Järve gümnaasiumi räsitud 2005. aastast peale – seoses tubli direktori puudumisega. Kuidas seletada fenomeni, et kool on ses jamas ellu jäänud; funktsioneerib enam-vähem korralikult edasi?

Sain olukorrast aru juba 7. klassis, kui toimus kurikuulus aktus, kus direktori kohusetäitjaks määratud Irina Tokman välja plaksutati. Vahel tundub, et koolis info eriti ei liigu ning õpetajad ja õpilased on omaette. 

Abiturientide – sinuga eesotsas – korraldatud lõbus tuluõhtu "Laulud õpetajatega", kus seitse õpilasest ja õpetajast koosnenud segapaari esitas kaks laulu, aitas vast mainitud sidusust parandada. Kust sellise ürituse idee tuli?

Kõik ütlevad, et see oli minu idee, aga ma ei tahaks seda omaks tunnistada. Ilmselt sündis mõte hoolekogu koosolekul, kus räägiti, et 2012. aastal saab kool 90aastaseks. Et selleks puhuks oleks vaja välja anda kooli ajalooraamat, aga raha ei ole. Mõtlesime, et tuleks midagi ära teha – nii tekkis tuluõhtu idee. 

Esmalt teemat ei olnud. Keegi pakkus "Tantsud tähtedega", aga Jõhvi gümnaasium oli sellise ürituse juba teinud. Siis tuli idee korraldada "Laulud õpetajatega". Äge idee ju!

Kuidas see õnnestus?

Kümme nädalat aasta algusest 11. märtsini, mil üritust korraldasime, oli pehmelt öeldes õudne. Vahepeal öeldi ka, et äkki seda ajalooraamatut polegi tarvis, sest puudub elementaarne inventar. Aga meile tundus, et vilistlastele, kelle abi vajasime, tähendab ehk ajalooraamat rohkem kui näiteks kuvaprojektor aula laes.

Mis oli suurim väljakutse tuluõhtu korraldamisel?

Esinejate leidmine. Just enne voldikute trükkiminekut ütles üks, et ei osale. Nii mõnigi õpetaja vajas ärarääkimist, aga lõpuks said kõik suurepäraselt hakkama.

Kõik peamised ürituse korraldajad lõpetasid kooli kuldmedaliga. Siit võib järeldada, et headel õpilastel jääb õppetööst piisavalt energiat üle?

Me korraldasime päeval ja korraldasime öösel ning matemaatikaülesanded jäid seetõttu tavaliselt tagaplaanile; tegime siis, kui aega oli. Aga saime hakkama. Õhtul olid hullud MSNi-vestlused ja õpetaja Jõega rääkisime samal ajal Skype´is. Lõpuks ei saanud enam üldse millestki aru. Samuti suured kogused e-kirju, millele ei saanud kohe vastust. 

Mis määrab kooli vaimu – inventar, koolihoone…?

Õpilased, kes on koolis, määravad, sest neist sõltub vägagi palju – mida nad teevad, kas nad teevad ja kuidas nad teevad. Õpetajad ka kindlasti.

Miks on näiteks Jõhvi gümnaasiumi õpilased ühte nägu ja tegu ning järvekad hoopis teist?

Käin Jõhvis näiteringis koos jõhvikatega ja jääb selline mulje, et nende koolis pole õppetöö nii oluline. Kui nemad käivad tundide ajast mitmesugustel üritustel, siis meil on pigem tava, et tundidest ära ei lasta. Et õppimine on esikohal ja siis tuleb lõbu. Vahest on Jõhvi gümnaasiumis töö ja lõbu rohkem omavahel seotud.

"Laulud õpetajatega" vaheklippideks jooksid kooli õpetajate humoorikad tsitaadid (à la "Tee oma ilus joonis, jah, nii koledaks, et Herman Simm ka aru ei saa!"). Kuidas neid kogutakse?

Kaaskorraldajad Margit Partei ja Heliis Pikkor kogusid neid tundides. YouTube´is on tervelt kaks videot nende naljadega üleval ("KJJG õpetajate parimad palad" – T.K.).

Tulles tagasi kooli püsimajäämise teema juurde, tundub, et üks märksõna on "distsipliin".

Meil on kord. See sõltub palju sellest, kuidas meid lasteaias ja algklassides õpetatud on. Kui meid on kodeeritud käituma ühes olukorras ühte moodi ja teises teisiti, siis see jääb sisse. Ilmselt teevad algklasside õpetajad ja lastevanemad head tööd.

Kool eristub ülejäänud Eesti keskmisest ka selle poolest, et siin õpib palju muukeelsetest peredest õpilasi. Kuidas see kajastub kooli sisekliimas?

Võib-olla on naeru ja kisa rohkem. Slaavi temperament.

Olen aru saanud, et need õpilased ongi just see, mille poole püüeldakse, kui kõneldakse integratsioonist.

Ilmselt on nad lõpetanud ka eestikeelse lasteaia. Jah, see ongi integratsioon. Näiteks Daniil Golubev, kes samuti pälvis kuldmedali, on ikka ülitubli. 

Milles tema fenomen peitub? Tean, et ta on lisaks võitudele olümpiaadidel parimaid noori klarnetiste vabariigis…

Daniil on Daniil. Ta disainib ka näiteks suurepäraseid ehteid! 

Olin ajakirjanikuna 2010. aasta jaanuaris teiega koos Strasbourgis Euroopa Parlamendis. Kuidas sa oma kaasõpilased sinna toimetasid?

Tuhnisin internetis portaalis koolielu.ee, kus on igasugused konkursid õpilastele. Sealt olime paar aastat tagasi leidnud "Tervisliku koolitoidu" konkursi, kus pidi koostama menüü. Saatsime selle tarbijakaitseametisse ja pälvisime eripreemia. Portaalist avastasin, et toimub Euroscola viktoriin, mille parimad saavad klassiga Strasbourgi sõita. Käisime kolmekesi Tallinnas ära ja paari päeva pärast lugesime kodulehelt, et oleme võitnud.

Lennukis sain aru, et paljud õpilased lendasid üldse elus esimest korda ja peaaegu keegi polnud varem Prantsusmaal käinud.

See päev parlamendis oli väga vahva. Seal olid ju koos noored üle Euroopa, see avardas tõeliselt silmaringi. Kõik jäid reisiga rahule ja pärast tegime sellest reisist veel kooli muuseumile ühise fotoalbumi.

Millest on koolist lahkudes kõige rohkem kahju?

Jään kõigest puudust tundma – klassikaaslastest ja õpetajatest kuni koolihooneni.

Iga lõpp on millegi uue algus. Kuhu suunas sa edasi astud?

7. klassis tuli mõte, et võiks minna kultuuriakadeemiasse kultuurikorraldust või huvijuhiks õppima. Tänavu vaatasin, et tasuta kohti on seal vähe. Tekkis mõte kandideerida Dream Foundationi kaudu välisülikooli. Käisin tegemas keeleteste, saatsin motivatsioonikirju ning sain sisse Taani akadeemiasse vaba aja ja kultuurikorralduse erialale.

Siis tuli kiri, et ühiselamu üür on väga kallis – ettemaks umbes 900 eurot pluss igakuine lisa. Tundus, et see on, vähemalt selle aasta jaoks, natuke liiga kallis. Juba 9. klassis oli mõte töötada välismaal lapsehoidjana. Alguses otsisin Taani perekondi, aga ei leidnud. Siis sattusin Rootsi perekonnale ja käisin isegi Tartus vestlusel, kus mind valiti 60 hulgast kahe parema hulka, aga… jäin teiseks. Nüüd, paar nädalat tagasi, võttis üks Hollandi perekond minuga ise ühendust ja 23. augustil lendan sinna aastaks lapsehoidjaks.

Minult on ka küsitud, miks ma kuldmedalistina sõidan last hoidma – et saaksin niigi tasuta õppesse. Aga juba keelepraktika kulub marjaks. Ja naastes on kolm varianti: kas minna Taani, leida Hollandis õppimise võimalus või tahan hoopis midagi kolmandat. Praegugi kahtlen õiguse ning kultuurikorralduse ja noorsootöö vahel.

Kas sus ei tekita pelgu kultuuritöötajate kasin sissetulek? Tänapäeva noored peaksid ju olema pragmaatilisemad…

Ilmselt mõni mõtleb, kuidas rohkem teenida, ja läheb siis midagi tehnilist või matemaatilist õppima. Minule on oluline, et saaksin teha seda, mis mulle meeldib. Võib-olla vastupidisel juhul ma ei suudagi vastaval alal töötada ja kokkuvõttes oleks see kahjulikum.

Mida teha, et meie noored pärast õpinguid välismaal või Tallinnas/Tartus maakonda naaseksid?

Kui vaadata Kohtla-Järve Järve linnaosa südant praegu ja üldse seda, mis linnas toimub, ei sisenda see optimismi. Ida-Virumaal on küll kauneid kohti, nagu Toila ja Iisaku, ning Jõhvi areneb. Mu lähedased jäävad ju siia, neil hakkan ikka külas käima. Võib-olla on Ida-Virumaa noorele tublile ülikoolilõpetajale hea hüppelaud ellu, siin paistab ehk paremini silma kui Tallinnas või mõnes muus suurlinnas.

Su ema töötab raamatukogus ja lõpukirjandi teemaks valisid "Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi". Kas raamatud on sind palju mõjutanud?

On küll. Ja teisti mõtlema pannud. Näiteringi juhendaja Raili Tamm soovitas kunagi Jaapani teadlase Emoto Masaru raamatut veekristallidest, kus kõneldakse sellest, kuidas vett saab mõtetega mõjutada. Ühes pudelis olevale veele sisendasid lapsed "Ma armastan sind!" ja teises olevale "Ma vihkan sind!". Vaid selles pudelis, mis sai positiivse sisenduse, tekkisid täiuslikud kristallid.

Lõpetuseks lihtne küsimus: mis on elu mõte?

Elu mõte on elada, igasugustest võimalustest kinni haarata ja kui kuskil öeldakse "ei", tuleb ikka edasi minna, kuni öeldakse "jah". Kui üks uks sulgub, avaneb alati teine.