Narvat ei saa hinnata vaid esmamulje põhjal

17. juuni 2011 TEET KORSTEN

Mart Raudsaar.


Kevadel Narva kolledži tudengite poolt aasta õppejõuks valitud Mart Raudsaar vaatab mujalt tulnu pilguga piirilinna plussidele ja miinustele.

Kuidas juhtus, et põlisest tartumaalasest sai lektor piirilinna Narva kolledžis?

Eelmisel aastal täitus mul kümme aastat tööd Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis. Tundsin, et pean otsima uusi väljakutseid, seda enam, et ajakirjanduse õppekavade arendamine minust sõltumata ebaõnnestus. Ühel Põhjamaade Ministrite Nõukogu vastuvõtul kohtusin kolledži direktori Katri Raigiga, kellelt kuulsin, et kolledž otsib Narva uut töötajat seoses ettevõtluse ja projektijuhtimise õppekava käivitamisega.

Koht polnud tundmatu ja mina polnud kolledžis tundmatu: olin 2009. aasta kevadsemestril Narva kolledžis õpetanud avalikku esinemist ja retoorikat. 2010. aasta sügisest alustasin Narva kolledžis põhikohaga tööd.

Kui elamisväärne paik Narva mujalt tulnule paistab?

Kõik, mida me ei tunne, tundub kahtlane ja vaenulik. See kehtib mis tahes suhetes vastastikku. Lõunaeestlased ei käi eriti Ida-Virumaal – kui, siis vaid turismireisil ja mõneks tunniks. Ka narvakad liiguvad vähe, maakonnast väljas eriti ei käida.

Aga vaatamata vähestele kontaktidele, võidakse kujundada seisukohti. Nagu hiljuti ühe suure Eesti lehe ajakirjanik, kes viibis elus esimest korda ja pool päeva piirilinnas ning tegi selle alusel põhjapanevaid järeldusi. Et mõnd kohta adekvaatselt tundma õppida, on vaja seal puud soola ära süüa, nagu ütleb vanarahvas.

Olles nüüd pikemalt Narvas olnud, olen hakanud aduma kogukonna omapära. Kuid mõndagi head võiks silma hakata ka põgusa visiidi käigus. Näiteks kohalik liikluskultuur on positiivselt iseäralik. Inimesi lastakse üle vöötraja ja jalakäijad ei lähe punase tulega üle tee. Edasi, kortermajade juures, on palju laste mänguväljakuid. Paljudes kohtades oleks probleeme vandaalidega, aga Narvas on need korras.

Milline on kohalik poliitiline meelsus?

Kui Eesti taasiseseisvus, oleks kõik võinud minna täiesti teisiti. Oleksime võinud minna Moldova teed, kus tekkis separatistlik Transnistria Vabariik. Eesti tervikuna on arenenud ja selle arengu üheks võtmeks on, et meid on peetud stabiilseks. See on saanud võimalikuks tänu suurte poliitiliste ekstsesside puudumisele.

Selles on oma teene idavirulaste rahulikul meelel, kes mingil hetkel arvasid, et nad võivad teatud jõudude vastupidistele üleskutsetele vaatamata elada Eesti Vabariigi koosseisus. Meie riigi ülesanne on neid mitte unarusse jätta. Ka nendeni tuleb tuua kõik hea, mida ülejäänud Eesti kodanikud võivad nautida.

Ometi arvatakse mõnikord stereotüüpselt, et Narvas elavad suuršovinistlikult mõtlevad inimesed. See johtub ka eestlaste ajaloolisest kompleksist, mis on täiesti arusaadav; see on posttraumaatiline stress, mille küüsis vaevleme. Seetõttu vaadatakse mõnikord kahtlustavalt Narva poole.

Rõõm on olnud märgata, et sellel pole alust. Tudengid räägivad head eesti keelt, nad on võimelised kuulama loenguid eesti keeles. Neil on hea arusaam Eesti riigist. Mu meelest on praegu Narva kolledži õppurite seast võrsumas uus kohalik vaimne eliit. Nende määrata on Narva identiteet ja nägu, nad peavad andma sisu sellele identiteedile – mida tähendab olla ühel ajal venelane, Narva elanik ja hea Eesti Vabariigi kodanik.

Niisiis, Narva uus nägu on alles kujunemas?

Kindlasti jääb Narva omanäoliseks – mingil juhul pole tegu Venemaaga -, aga on ka selge, et Narva pole tüüpiline Eesti linn – ja tõepoolest, see nägu alles kujuneb. Igal linnal on oma keskus, oma süda. Praegu kerkib vanalinnas raekoja vastas Narva kolledži uus hoone ja loodetavasti annab see linnale uue hingamise. Ehk kerkib sinna muidki hooneid ja ärisid, mis kopeerivad kunagist vanalinna või vähemalt saavad sellest inspiratsiooni.

Direktor Katri Raik loodab, et vanalinn saab kolledži nägu.

Jah, kõik, kes on käinud Tartus, teavad, mida tähendab uute üliõpilaste tulemine suveleitsakus välja surnud “Emajõe kalurikülla”. Linnasüdame vallutavad igal sügisel noored, kes kannavad dünaamilisust ja positiivset energiat. Sama võib hakata juhtuma Narva vanalinnas.

Üliõpilased on sind Narvas väga omaks võtnud, sind valiti kevadel aasta õppejõuks. Milline paistab sulle Ida-Viru noor?

Ida-Virumaa noort iseloomustab ühelt poolt see, et ta liigub Eesti keskmisega võrreldes vähem. Võib-olla sellest tulenevalt on ta väga innukas uue meedia kasutaja. Pean silmas internetti, nutitelefone, sülearvuteid. Narva noored pole ses vallas kuidagi maha jäänud. See kõneleb suurest huvist maailmaasjade vastu.

Kui oled isolatsioonis – nagu olime ENSVs, mil pidime kuulama Ameerika Häält ja Vaba Euroopat, et saada aimu mujal toimuvast -, tarbid rohkem meediat. Narva noored on Eesti keskmisest tunduvalt teadmishimulisemad.

Kuidas tunduvad sulle vaba aja veetmise võimalused piirilinnas?

Neid on, aga neid pole palju. Negatiivses mõttes hämmastab, et Eesti suuruselt kolmandas linnas, kus elab väga palju venelasi, pole korralikku vene restorani. Mulle tundub ka, et noortele mõeldud vaba aja veetmise võimalusi võiks olla rohkem. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ees seisvatest ülesannetest kõige olulisem on küsimus, kuidas hoida noori Narvas.

Linna elanikkond väheneb ja vananeb. Ka mitmed Narva kolledži noored on öelnud, et plaanivad Narvast lahkuda. Kardan, et neil pole piisavalt rakendust. Õhkkond võiks olla ettevõtlust ja ka noori soosivam.

Viie-kümne aasta pärast on kolledžist endast sirgunud noored, kes tunnevad linna, kes tunnevad kohalikke probleeme ning kel on samal ajal tahtmist ja energiat midagi muuta – ja neid ei sega minevikupained.

Kas Eesti oskab Narvat piisavalt ära kasutada – sõna positiivses mõttes?

Ei oska. Kui Narva sild eelmisel sügisel pärast remonti taas avati, tuli majandusminister Juhan Parts, avas silla ja lahkus kohe. See pole erand, vaid on reegel. Kõrged Eesti võimuesindajad peaksid Narvas rohkem aega veetma, et aimu saada sellest, mis kohapeal toimub. Igati tuleks stimuleerida ettevõtlikku vaimu, mida paraku üldiselt Narvas napib. Võib-olla peaks riik üle vaatama võimalused mõjutada Kreenholmi manufaktuuris toimuvat, et pakkuda inimestele võimalust välja murda töötuse nõiaringist.