Aleksandr Pavlov − tagasihoidlik kodumaakaitsja

23. veebruar 2015 ILJA SMIRNOV

Väliselt ei reeda miski Aleksandr Pavlovis peituvat tõelist ja hästi ette valmistatud kodumaakaitsjat.

Eesti kodanikuna peab aasta kaitseliitlaseks valitud Narva malevkonna kapral Aleksandr Pavlov täiesti loomulikuks valmidust vajaduse korral oma kodumaa kaitseks välja astuda. Oma kodanikukohust täitmast ei takista teda ei võõramaised juured ega ka keskpärane eesti keele oskus.

Alustuseks kohe üks otsekohene küsimus: kuidas kaitseliidu liikmed end Narvas tunnevad, arvestades piirilinna mõningaid eripärasid?

Põhimõtteliselt normaalselt: probleeme ei ole. Tõepoolest, Narva on omapärane linn: siin on palju inimesi, kellel on Venemaa kodakondsus, ning ka paljud siinsed Eesti kodanikud ei ole eriti eestimeelsed. Kuid üldiselt on enesetunne normaalne. [Naerab.] Selle tõttu, et ma selle organisatsiooni liige olen, mul küll mingeid probleeme ei ole.

Praegu on kaitseliidu imago Narvas parem kui 20 aastat tagasi. Varem meenus kaitseliit vaid siis, kui juhtus midagi halba, nüüd aga on kõik teisiti. Ilmselt on nii organisatsioonisisene distsipliin paranenud kui ka juhuslikud inimesed siit ära läinud. Ei ole ju saladus, et algul tulid paljud siia ainult huvist relvade vastu − et lihtsustatud korras relvaluba saada.

Millal ja kuidas teist kaitseliitlane sai?

1996. aastal sain Eesti kodakondsuse ning läksin end sõjaväkke arvele võtma. Kohtasin üht oma tuttavat, kes tegi mulle ettepaneku tulla nende juurde kaitseliitu ja nende tegevusega tutvuda. Ma läksingi kohale ja tutvusin − nõnda see kõik alguse sai. Sellest ajast peale tegelen sellega aktiivselt.

Mis teid toona selles ettepanekus köitis?

Mulle pakkus kõik huvi. Pealegi mõtlesin, et parandan siin oma eesti keele oskust, ehkki kahjuks on mul praegugi veel eesti keelega probleeme… Ning muidugi tundsin huvi ka relvade vastu.

Paljude Narva elanike seas on välja kujunenud stereotüüp kaitseliidust kui narvalastele täiesti võõrast organisatsioonist…

Kui Nõukogude Liit lagunes, otsustasin ma, et jään siia elama ning seetõttu oleks õige saada Eesti kodanikuks. See oli minu teadlik valik. Ning kaitseliit ei olnud minule mingisugune vaenulik organisatsioon: see on riiklik struktuur, mitte lihtsalt mingi partei.

Kuidas teile tundub, kas möödunud aastate jooksul on kaitseliidu ülesanded ja eesmärgid muutunud?

Ei, samasugust tööd tehti ka varem: kaitsevalmiduse suurendamine, isamaaline kasvatus, kriisisituatsioonides ja loodusõnnetuste korral tegutsemine, kaduma läinud inimeste otsimine. Kaitseliidul on väga lai tegevusväli ning kogu tegevus toimub vabatahtlikkuse alusel: inimene kulutab selleks oma aega ja jõudu.

Teie rühm oli Narva malevkonnas kuuldavasti ainus, kes kaitseliidu aastase liikmemaksu täielikult ära maksis. Kas see on tõepoolest nii suur probleem? Kas need summad on siis tõesti nii suured?

Liikmemaksud ei ole üldse suured. Võib öelda, et need on lausa sümboolsed − 12 eurot aastas −, lihtsalt inimesed sageli unustavad sellised elementaarsed pisiasjad ära.

Kas Narvas on praegu palju aktiivseid kaitseliitlasi?

Tahaks, et neid oleks rohkem. Meie alal sõltub palju sellest, kuidas inimesed on meelestatud ja motiveeritud. Inimestega tuleb pidevalt rääkida, neid vajaduse korral veenda ja neile nende kohustusi meelde tuletada. Mida rohkem inimesi on kaasatud, seda lõbusam ja huvitavam on. Töö inimestega kuulub samuti minu kohustuste hulka.

Kas kaitseliidu tegevus Narvas käib vene keeles?

Jah, meil on siin väga palju vene keelt kõnelevaid kaitseliitlasi ning meile tehakse mõningaid järeleandmisi. Õppused toimuvad muidugi nii, nagu peab, aga kui midagi üle küsida, siis selgitatakse veel kord. Peamine on ju ikka see, et inimene püstitatud ülesande täidetud saaks.

Rääkisite eespool laiast tegevusväljast, aga milles seisneb teie igapäevane töö?

On olemas õppuste graafikud ja skeemid. Ja õppusi on mitmesuguseid: töötame klassides, teeme trenni, õpime tundma uut tehnikat. Õpingute intensiivsus sõltub inimeste võimalustest, näiteks meil on palju kaugsõiduautojuhte. Nädala sees saame kokku pärast tööd, puhkepäeviti aga toimuvad põhiliselt väliõppused.

Milliseid ohte peate teie ja teie juhtkond kõige reaalsemateks?

Teenistuses oldud aastate jooksul pole ma kordagi kuulnud, et meil oleks välja joonistunud mingi kindel vaenlane või oht. Meil on kindlad ülesanded − näiteks õppused −, mida me ka täidame.

Praegu käivad ühiskonnas tulised geopoliitilised debatid: vaieldakse Venemaa ja Lääne vastasseisu ning Ukraina teemadel. Kaitseliidus on palju erisuguseid inimesi nagu ühiskonnaski: kas ka teie vaidlete nende teemade üle või on kõik kaitseliitlased selles küsimuses ühel meelel?

Muidugi on arvamused erisugused, ja see on ka normaalne. Vaidlusi otseselt ei ole, inimesed lihtsalt väljendavad oma arvamust. Seisukohad on siiski enam-vähem ühesugused ning mingeid radikaalseid eriarvamusi ei ole.

2007. aasta aprillis oli Narva malevkonnal raske öö − nn pronksiöö. Mida täpsemalt te tegema pidite ning kas kohtusite silmast silma ka teisel pool barrikaade seisnutega?

Me osalesime nendes sündmustes peamiselt politsei abilistena, eesliinil seisid siiski politsei esindajad.

Paljud politseinikud saadeti ju Tallinna ning siin oli vaja lisajõude ja -tääke.

Täägid on muidugi liialdus. Me olime ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Kaitsesime näiteks 2kooli [Narva eesti gümnaasiumi − I.S.]. Kokkupõrkeid kaitseliitlastel otseselt ei olnud, kuid üldiselt on pronksiööst jäänud üsna ebameeldivad mälestused. Ning ma mäletan, et mind hämmastas toona, et tänavatele olid tulnud ainult noored.

Kuivõrd hästi relvastatud organisatsioon on praegune kaitseliit?

Jalaväe kergrelvastus, mida saab ka paraadil näha: rühmal on kaasas kuulipilduja, granaadiheitja, automaaturid.

Kuidas Narva malevkond kodulinnas toimuval paraadil esindatud on?

Me oleme seal kogu rühmaga: 30 inimest.

Aga teie isiklikult?

Kavatsen samuti osaleda. See nõuab üsna tõsist ettevalmistust ja mul tuleb töö juurest ära küsida, aga olen 24. veebruariks kirja pandud ning valmis ritta võtma, kui vajadus peaks tekkima.

Osalesite ka 2009. aastal Narvas toimunud paraadil. Kuidas teile toona meeldis oma kodulinnas marssida?

Mulle pakkus suurt huvi, kuidas Narva paraadi vastu võtab, kuna see toimus ju üsna pea pärast 2007. aasta sündmusi. Vastupidi minu ootustele võeti see vastu väga heatahtlikult ja sõbralikult.

Jaanuaris valiti teid aasta kaitseliitlaseks, järgmisel nädalal annab president kätte ordeni. Kui ootamatu see teile on?

Kõik see, mis praegu toimub − nii aasta kaitseliitlase tiitel kui autasu −, ei mahtunud üldse minu ettekujutustesse. Midagi säärast ei osanud ma oodata.

Mida aasta kaitseliitlase tiitel teile annab?

Ilmselt mõningase lisavastutuse, muud midagi. Muidugi on see ka meeldiv ja auväärne. Ent see pole ainult minu teene − üks ei ole võitlusväljal sõdur −, vaid kogu Narva malevkonna oma.

Kas te Rakverre sõiduks kuidagi valmistute ka [president Toomas Hendrik Ilves annab autasud kätte 23. veebruaril Rakvere teatris toimuval pidulikul üritusel I.S.]?

Jah, tutvusin Fjodor Šantsõniga [veel üks tänavu autasu saav narvalane, kelle elutöö on Vana-Narva maketi loomine − I.S.]. Otsustasime temaga koos sõita ning meil mõlemal on selle üle väga hea meel. Kõik see on minule väga erutav, kuna ma ei ole eriti seltskondlik inimene ja töö on mul ka täitsa tavaline… [Naerab.] Ausalt öeldes ootan ma, et see kõik juba kiiremini läbi saaks.