Inga Austraalia on Narvas

9. veebruar 2015 SIRLE SOMMER-KALDA

"Olen ereda tulukese poole jooksja," põhjendab Inga Jaagus, miks ta kandideeris tööle Lennusadamasse ja seejärel Tartu ülikooli Narva kolledžisse.

“Kui mõned lähevad Austraaliasse ja teevad tõesti julgeid samme elus, siis mina teen seda tagasihoidlikus mastaabis,” tõdeb Inga Jaagus. Noor tartlanna töötab mullu suvest TÜ Narva kolledžis ja noppis äsja aasta turundusauhinna oma eelmise töö, Titanicu näituse korraldamise eest Lennusadamas.

Olete oma noorele eale vaatamata jõudnud töötada nii põnevates kohtades, et teeb lausa kadedaks: teatris, Eesti kõige ägedamas muuseumis ja nüüd Tartu ülikooli Narva kolledžis, kus peate välissuhete spetsialisti ametit. Kuidas teil on õnnestunud tööelus nii häid loose tõmmata?

Olen hästi rahul, et sellised võimalused on üksteisele järgnenud. Endla teater oli minu esimene päristöökoht, mille kõrvalt ma kuskil ei õppinud. Läksin sinna kuu aega pärast ülikooli lõpetamist. Ega ma ei lugenud end mingiks suureks avalike suhete spetsialistiks, lihtsalt hakkasin otsast tegema.

Kui teater oli õppimise ja kompamise aeg, siis Eesti meremuuseumi Lennusadam kasvatas minust sellise tööinimese, nagu ma tahan olla.

Kui läksin sinna turundusmeeskonda tööle, oli Lennusadam alles avatud ja esimene hullumeelne suvi seljataga. Entusiasmi oli hästi palju. Tööd oli ka palju. Vähemalt minul avanes palju võimalusi ennast proovile panna.

 

Kolledžis tunnen, et kompan võrreldes teatri ja muuseumiga vähem pimeduses. Saan rohkem aru, mida ma teen. Aga eks siin on jälle hoopis teine kultuurikontekst ja minu vene keele oskus ei ole nii hea, kui ma tahaks.

Üllatav, et see ühel tartlasel üldse olemas on. Teie eakaaslased ju pigem vene keelt ei oska.

Ma võin ju oma kümne sõnaga pidada ka ettekande, kui vaja, lihtsalt seda on väga kole kuulata. [Naerab.]

Aga kui tõsiselt rääkida, siis olen koolis vene keelt esimesest klassist peale õppinud. Põhikoolis see mulle ei meeldinud − meil polnud võib-olla kõige parem õpetaja. Aga keskkooli läksin uude kooli. Arvasin, et vene keel ja keemia on kaks asja, mis mul hakkavad olema kehvad, aga lõpuks olid need kaks kõige kindlamat viit. Vene keele õpetaja oli hästi tore ja vene keel üks mu lemmiktunde.

Narvas elades ja töötades on teil suurepärane võimalus vene keelt kasutada.

Jah, aga esimest korda tunnen, et kõik ümberringi räägivad minust paremini vene keelt. Et ei tea, äkki ma ikka ei julge rääkida…

Kui ma olen olukorras, kus mul on välismaalaste grupp ja pean rääkima kohaliku bussijuhiga, siis pole probleemi, sest tean, et ameeriklased niikuinii ei oska vene keelt. Aga kui pean praegu eesti kolleegide ees vene keeles kõnelema, siis on kuidagi naljakas tunne.

Aga läheme kõige intrigeerivama teema juurde. Kuidas ikkagi üks ilus, andekas ja noor eesti naine Narva sattus? Kuuldavasti on selles loos mehe käsi mängus.

Ükski minu töökoht pole tulnud planeeritult, nii et oleksin tahtnud minna teise kohta, sest siin aitab. See on lihtsalt juhtunud, et sul tuleb mingisugune võimalus, mida ei saa jätta kasutamata.

Kolledži kuulutust nägin täiesti juhuslikult. Olin juba mõnda aega tilkunud Narva vahet, sest minu teinepool töötab Narva muuseumis. Mulle tundus, et kui ma praegu seda võimalust ei kasuta, siis kas mul seda üldse veel tuleb.

Olen võib-olla ereda tulukese poole jooksja. Kui Lennusadamasse läksin, siis see oli ka nagu ere tuluke. Kui vaatad töökuulutust ja seal on Lennusadama logo, siis loomulikult klikid sellele. Samamoodi on Tartu ülikooliga.

Olete öelnud, et geograafilises mõttes oli loogiline, et tööjärg teid ka Narva toob.

Jah, olen kasvanud Tartus, elanud ja töötanud Pärnus ning Tallinnas. Kui enne ei pannud seda tähele, siis nüüd märkan, et eraraadiojaamade ilmateadetes räägitakse ilmast suuremates Eesti linnades, aga Tallinna, Tartu ja Pärnu kõrval Narvat ei nimetata. Enamik jaamu siia ju ei levi.

Aga mind köitis just see, et Narva on minule täiesti uus keskkond. Kui mõned inimesed lähevad Austraaliasse ja teevad tõesti julgeid samme elus, siis mina teen seda tagasihoidlikus mastaabis. Tahaks kogeda eri Eestimaa paikades elamist.

Kas elu Narvas vastab tüüpilise eestlase stereotüübile?

Ma ei tea, milline see tüüpilise eestlase stereotüüp on.

Et Narva on kaugel ja pole päris Eesti?

See on praegu spekulatsioon, aga mina väidan, et tüüpilise eestlase arusaam Narvast ei ole positiivne või negatiivne. Suhtumine on pigem ükskõikne. Arvan, et tüüpiline eestlane ei vaeva sellega üldse pead, mis Narvas toimub. Kui sul pole siin sugulasi või sõpru, siis ta jääb sinu liikumistrajektoorist välja.

Minul samamoodi: olin enne kultuurireisidega Narva sattunud ja mulle väga meeldib Kreenholmi kant, kus ma praegu elan, aga mul ei olnud siin kandis tuttavaid ega sugulasi.

Kui ütlesin sõpradele, et lähen Narva, siis täiesti üllatuslikult selgus, et osa neist pole oma elus kordagi siin käinud. See on meie võimalus mängida oma kaardid õigesti, et laiendada Eesti kaarti keskmisele inimesele.

Kas oma sõprade Eesti kaarti olete juba jõudnud avardada?

Et esimene Narva kogemus nende elus oleks võimalikult tore, hakkan sellega rohkem tegelema kevade poole. Praegu ei paista võib-olla kõik Narva boonused välja.

Teie ülemus, kolledži direktor Katri Raik on pannud kaante vahele “Minu Narva”. Kas teil on ka juba oma Narva lood, mida jagada?

Olen üldiselt väga positiivselt meelestatud ja mind lausa narritakse sellepärast, et mul on kogu aeg kõik ilus.

Aga eks minu lood on seotud põhiliselt keeleteemaga − kohati tunnen, et jään hätta. Näiteks oli mul vaja tolmuimejale uut tolmukotti. Riiulist ma seda ei leidnud. Läksin müüja juurde, aga ma ei teadnud mitte ühtegi sõna, kuidas seda kirjeldada. Siis ma umbes mängisin talle seda tolmukotti ja ta sai aru küll.

Sügisel proovisin sukelduda Narva kaltsukate maailma, mis on minule hästi põnev. Tavaliselt müüvad seal vanemad naised, kellega püüan alguses rääkida eesti keeles, aga enamasti tuleb üle minna vene keelele. Kahel korral oli hästi tore, et tegime oma ostu-müügitehingu vene keeles ära, ütlesin müüjale vene keeles “head aega” ja nemad ütlesid mulle hästi püüdlikult “nägemist”. Sellised toredad keelelood.

Olete end Narvas sisse seadnud, aga vana töö vari jälitab teid heas mõttes siiani. Eelmisel nädalal tunnistati aasta parimaks muuseumi turundustööks Lennusadamas toimunud Titanicu näitus, mis meelitas kohale ligi 220 000 huvilist. Teie olite üks turundusmeeskonna neljast liikmest ja selle Eesti kõige rohkem külastatud näituse peaprojektijuht. Palju õnne!

Aitäh! Kogu meremuuseumil on selle auhinna üle väga hea meel. Titanicu näitus oli väga ulmeline ja tore aeg.

Milline oli selle paljuräägitud näituse köögipool?

Kõik läks paremini, kui me arvasime. Loomulikult oli ka keerulisemaid hetki ja vähe sai magada, sest meilivahetus ja sageli ka skaibikõned ameeriklastega olid ajavahe tõttu öösiti. Aga inimesed hea meelega panustasid sellesse.

Kui tulin kolledžisse ja esimesel tööpäeval näidati minu kabinetti, nägin sealsel infotahvlil Titanicu pardakaarti − keegi mu kolleegidest oli sellel näitusel käinud!

Tore, et see näitus sai auhinna. Ühest küljest võib öelda, et Titanicut on lihtne müüa, seda ju kõik ostavad ja meedia haaras sellest kinni, aga päris nii see ikkagi ei ole. Selle taga oli suur töö.

Kas “Tujurikkuja”, mis surma müümist pilas, tuju ei rikkunud?

Minu meelest oli see sketš väga hea. Hästi oli kinni hakatud ja süvenetud meie toodetesse. Õhtuleht ka korra kajastas irooniliselt, et Titanicu õhtusöögid on üks suur haltuura ja rahategemine. Olin kõikidel õhtusöökidel kohal ja tegelikult valitses seal harras aupaklikkus. See käis kogu näituse kohta: inimesed tõesti süvenesid ega suhtunud sellesse pealiskaudselt.

Narvas olete küll vähe aega töötanud, aga palju jõudnud. Näiteks tõmmanud käima kolledži teatriõhtud. 

Jah, teatriga läks hästi. Katriga oli teatri teema jutuks ja ma ütlesin, et võin seda vabatahtlikult vedada, sest see mind ennast huvitab. Arvan, et “Fenomen”[auhinnatud monolavastus, mängis Mait Malmsten − toim.] oli esimeseks teatriõhtuks väga hea valik.

Järgmisel neljapäeval on kolledžis külas komöödia “Sinised kilesussid jalas”, kus Andrus Kiviräha teksti esitab näitleja Indrek Taalmaa. Jälle monoetendus!

Eks natuke keeruline on leida sobivaid lavastusi, sest meil pole ju teatrisaali. Saame kasutada keldrisaali. Võib-olla kunagi proovime mängida fuajees, aga seal saab teha ainult pimedal hooajal, sest teater ikka nõuab pimedat ruumi ümber.

Kas publikuhuvi on olemas?

Esimesele etendusele müüdi ligi sada piletit, publiku seas kuulis nii eesti kui vene keelt. Päris arvestatavalt oli inimesi ka Jõhvist.

Meie sihtgrupp on teatrihuviline siin piirkonnas, sõltumata sellest, kas tema emakeel on eesti või vene keel. Teatrit jõuab siia nii vähe ja ma saan sellest täiesti aru − olen ju teatris töötanud. Kui teater võtab ringreisi ette oma kulu ja kirjadega − täiskasvanute etenduste ringreise toetatakse ikkagi väga vähe −, siis peab olema garanteeritud mingisugune sissetulek. Kunagi käisid teatrid  Narvas, aga see lõpetati ära, sest ei tuldud ots otsaga kokku.

Meil on praegu võimalus teatrielamusi pakkuda. Loodame, et lavastused, mida on tehniliselt võimalik siia tuua, ei saa otsa.

Tegelete ka üliõpilasvahetuse programmide koordineerimisega Narvas. Olete ise käinud vahetusüliõpilasena Suurbritannias ja Prantsusmaal. Kas see on kogemus, mida tudengitele soovitada?

Kohe-kohe algab uus Erasmuse programmi konkurss. Plaanime kolledžis teha ka infopäevad, et jagada tudengitele teavet meie partnerülikoolide kohta, mida on kolledžil tegelikult päris palju. Kui ise Erasmusega Eestist ära käisin, siis ei mõtestanudki endale, miks see vajalik või oluline on. Lihtsalt teadsin, et tahan minna ja kindlasti Prantsusmaale.

Nüüd tagantjärele mõtlen ja ütlen seda ka üliõpilastele: see on väga mugav võimalus saada välismaal elamise kogemus. Pärast ülikooli lõpetamist ei paku keegi enam selliseid võimalusi n-ö kandikul kätte. Eriti Erasmuse programm on mugav, kuna see on nii levinud ja sissetöötatud. Tõsi, stipendium ei ole väga suur, aga siiski aitab.

Ja kuigi see on klišee, siis ometi − vahepeal Eestist ära käimine avardab maailmapilti ning õpetab ka uudsete olukordadega toime tulema ja kohanema.