Tiibet ja taevamatus

6. veebruar 2015 TIIA LINNARD

Potala palee − dalai-laama residents.

Mullu kevadel Tiibetis käinud Ivo Mõik läheb sinna tänavu sügisel tagasi, sest maailma ühes pühamas palverännakute paigas Kailashi mäel jäi seekord Hiina ametnike tujude pärast käimata.  

Mis teid Tiibetisse viis? Tahtsite buda õnnistust? Ja dalai laamat näha? Või saada osa Tiibeti imettegevast meditsiinist? Või võidelda tiibetlaste inimõiguste eest?

Dalai laamat saab igal pool mujal näha, viimane koht, kus teda näeb, on Tiibet, sest alates 1959. aastast elab ta paguluses Indias. Tiibeti meditsiinist ma sinna minnes isegi ei mõelnud. Tiibetlaste õiguste eest ma ka ei võidelnud. Mis aga nirvaanasse jõudnud inimese ehk buda ehk virgunu õnnistusse puutub, siis nendega on isegi Tiibetis raske kohtuda. Küll on seal aga hulgaliselt buda kujusid.

Üks neist koguni maailma suurim.

Jah, see on 27 m kõrge ning asub Tashilhünpo kloostris, mis jäi imekombel Hiina kultuurirevolutsioonist puutumata. Tegemist on üsna uue kujuga, tehtud 1900. aastate alguses.

Kas see on ikka puhtast kullast?

Enamik Tiibeti kujusid on tehtud kollasest metallist, mis ei pruugi olla kuld. Pealegi pole need valatud, vaid plekist sepistatud, seejärel lihvitud ning kaetud kullakarva kihiga. See on väga aeganõudev ja peen töö. Pärast joonistatakse neile silmad pähe ja pannakse riided selga.

Mis teid siis ikkagi Tiibetisse viis?

Üks väga kuulus mägi Lääne-Tiibetis: Kailashi mägi, mis pole Tiibeti mõistes väga kõrge (6670 m), kuid tegemist on nii budistidele kui hinduistidele väga püha paigaga. See on üks pühamaid palverännakukohti maailmas üldse. Traditsiooniliselt tehakse seal kõndides mäele päripäeva tiir peale, läbides 53 km kahe ööbimisega. Kõige kõrgem koht sel teekonnal on 5630 m. Ma ei ole budist, kuid hakkasin Kailashile minekut plaanima juba 2000. aastal.

Nii et see ei olnud teile palverännak?

Ei, see oli soov näha seda kuulsat paika ning panna ennast Himaalajas proovile, et kuidas sellises kõrguses vastu pean. Aga see plaan kukkus kokku: meile ei antud sinna minekuks luba. Tiibet on ju hiinlaste võimu all ning hiinlased kehtestavad seal igasuguseid regulatsioone. Kuigi meile oli enne reisi antud lootust, et me saame selle loa, siis kohapeal kustus see lõplikult. Öeldi, et praegu mäele ei saa ja ei mingeid selgitusi. Need regulatsioonid sõltuvadki paljuski ametnike tujudest. Aga meil oli alternatiivne reisiplaan valmis ning kokkuvõttes võib öelda, et esimese Tiibeti reisi jaoks oli see isegi parem variant kui põrutada kohe mäe juurde.

Me käisime läbi kõik Tiibeti pealinna Lhasa läheduses olevad kuulsamad kloostrid, käisime Tiibeti suuruselt teises linnas Shigatses ning sealses Tashilhünpo kloostris, kus ongi see kõige suurem buda kuju. Eesmärk oli käia ka Eversti juures ning sealses telklaagris ööbida. See asub vaid mõni kilomeeter enne alpinistide baaslaagrit, kuhu meiesugustel tavamatkajatel asja pole.

Nii et te ei kurvastanudki eriti, et pühal mäel jäi turnimata?

Mitte turnimata, vaid mäe ümber kõndimata. Sellel püramiidikujulisel järskude ja üsna siledate külgedega mäel ei turni naljalt keegi. Kõik, kes on üritanud, on saanud surma. Kui väljenduda mütoloogiliselt, siis see mägi on kõik üritajad enda pealt maha visanud. Nii mõnedki alpinistid on loobunud pärast järelemõtlemist, kuigi Hiina valitsuselt saadud luba tippu tõusmiseks on neil juba taskus olnud.

Tiibetis on keskmine kõrgus 4000 m üle merepinna. Seega tegemist on riigiga, mis asub maailma katusel. Kuidas te ennast Everesti telklaagris tundsite? Nagu iga inimene, kes on totaalses hapnikupuuduses?

Isegi Lhasas, mille kõrgus merepinnast on 3600 m, oli esimestel päevadel tegemist, et hotellis neljandale korrusele välja jõuda. Hing kippus kinni jääma. Aga organism kohanes ruttu ning kolmandal päeval sai võtta juba kaks trepiastet korraga nagu kodus.

Everestil olime 5100 m kõrgusel.  Öösel oli küll selline tunne, et rinnakorv vajutab kopsud kokku ja süda on kortsus ning hommikul olid nagu pohmellis, kuid tegelikult mõjub mägede haigus kõige rängemalt noortele. Meie grupis olnud 26aastasel naisel oli nii paha, et ta ei tulnud telgist väljagi. Temast aasta vanem mees pööras poolelt teelt alpinistide baaslaagrisse tagasi. Sinna oli vaid 2-3 km. Mina, kes ma olin sent 50le võlgu − minul läks olemine ühel hetkel hoopis kergeks ja mõnusaks, nii et kõnni, palju tahad.

Me nägime Tiibetis ära ka maailma kõige kõrgema raudtee, mis asub kohati üle 5000 m merepinnast ning on ehitatud väga suures osas võimsate betoonist postide peale. Reisirongide kupeedes on hapnikumaskid neile, kel kõrgusest halb hakkab. Kui pilt hakkab eest ära minema, saad sealt hapnikku juurde.

Kas te teate midagi Tiibeti kõige kallimast matuseliigist − taevamatusest? Kus surnu kehaosad murtakse tükkideks ning linnud pistavad need nahka.

Me isegi nägime taevamatusele eelnevat protseduuri, mis toimus Drikung Thili kloostri siseõuel. Surnu oli mässitud kilesse ning pandud plasttünni sisse, mungad istusid ümberringi seinte ääres ning lugesid palveid. Pärast viidi surnu kloostrist kilomeeter eemale − me nägime seda kohta vaid eemalt −, kus vajalike oskuste ja ettevalmistusega mungad selle asja väga kiiresti ning selgete võtetega ära tegid.

Laip tehakse tükkideks.

Tehakse tükkideks ning suured rammusad raisakotkad on juba ootel. Nemad söövad pehme materjali ära, seejärel korjatakse kondid kokku, põletatakse ära ning tuhk visatakse laiali.

Ma küsisin sellepärast, et olen taevamatusest lugenud, kuid arvasin, et seda enam ei praktiseerita. 

Praktiseeritakse ikka, kuid Tiibetis on ka muud matuseliigid kasutusel. Taevamatus on neist ülim. Meie giidi sõnu on tal õnnestunud viia turiste seda vaatama ning ta proovis ka meile luba saada, kuid selleks oleks pidanud eelnevalt politseiga kokku leppima.