Miks on riigikogu komisjonide istungid kinnised?

16. jaanuar 2015 AARO MÕTTUS, riigikogu kantselei asedirektor

Avalikkuse tähelepanu keskpunkti on tõusnud komisjonide istungite helisalvestised ja nende staatus. Mitmed arvajad on asunud riigikogu pihta andma turmtuld ilma laiemat konteksti silmas pidamata. Püüan teema rahulikult lahti seletada, alustades sellest, mida kujutavad endast praegu riigikogu komisjonid ja millised on nende tööpõhimõtted.

Komisjonid on eelkõige riigikogu täiskogu (nn suure saali) otsuseid ettevalmistavad tööorganid. Komisjonide loomise mõte seisneb selles, et väiksem hulk riigikogu liikmeid arutab näiteks eelnõudega seotud detailid läbi ja vajaduse korral püüab leida kokkuleppeid ja kompromisse nende sisus ja sõnastuses, enne kui eelnõu tuleb arutelule täiskokku. Komisjonide töö on tänapäeva parlamendi toimimiseks möödapääsmatu, sest 101 liikme osavõtul on eelnõu tekste koostada ilmselt võimatu. Samas avalik arutelu peetakse ning lõppotsused langetatakse ikka täiskogus.

Riigikogu komisjonide töövormiks on istungid, mis võivad põhimõtteliselt olla avalikud ja kinnised. Riigikogus on otsustatud kinniste istungite kasuks. See tähendab, et komisjoni istungist võtavad osa peale komisjoni liikmete ja ametnike üksnes need isikud, keda komisjoni esimees kutsub. Samuti ei jõua kinniselt istungilt kogu räägitu sõna-sõnalt (kes mida täpselt ütles) avalikkuseni, vaid kontsentreeritud kujul.

Üks asi, mida minu arvates kiputakse ära unustama, on see, et komisjoni aruteludest valmib rohkesti materjale. Näiteks peale istungi protokolli eelnõu uus tekst, muudatusettepanekute loetelu, teise ja kolmanda lugemise seletuskiri, komisjoni ettekanne eelnõu lugemisel täiskogus. Rääkimata teadetest, mida olulisematest komisjonis toimunud aruteludest avalikkusele suunatakse. Kokkuvõtteks, väita, et komisjonide tööst ei ole piisavalt infot, ei ole päris õige.

Miks on komisjonide istungid kinnised? Kinnisuse põhimõte, mis, muide, on kasutusel näiteks Põhjamaade parlamentides, lähtub eeldusest, et pealtvaatajate ja -kuulajateta arutelu on vabam ning soodustab rohkem asjalikku, kokkuleppeid ja kompromisse otsivat arutelu. Sellises keskkonnas ollakse ehk enam valmis pakkuma (sõnastus)ettepanekuid, mis ei pruugi aga eelnõusse pakutud kujul siiski sobida; kutsutud, näiteks eksperdid, avavad taustu jne. Kui sellist võimalust ei oleks, on oht, et sisuline arutelu liigub komisjonist välja.

Muidugi ei ole kinnisus ainuvõimalik tee. Riigikogu võib selle pöörata teistpidi − sätestada, et üldjuhul on istungid avalikud. Kuid ka kehtiva kodukorra kohaselt võivad komisjonid pidada avalikke istungeid ja praktikas neid ongi üha rohkem. Samuti on võimalikud ka vahevariandid. Praegu on menetluses riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatus, mis säilitaks küll istungite kinnisuse, kuid kohustaks komisjonide istungitest tegema põhjalikumaid protokolle.

Nüüd helisalvestistest. Seni ei ole olnud ega ole ka praegu kohustust komisjonide istungeid helisalvestada. Mõned komisjonid seda teevad, mõned mitte. Mis on siis helisalvestamise mõte? Ainus mõte on lihtsustada komisjoni ametnike tööd komisjoni eri dokumentide (näiteks eelnõu uus tekst, muudatusettepanekute loetelu, seletuskiri) koostamisel.

Salvestis on abivahend, töömaterjal. Samamoodi nagu käsitsi tehtud märkmed, eelnõude ja muudetusettepanekute loetelu vaheversioonid, memod, soovitused jms. Neid ei käsitata dokumentidena ja seetõttu ei ole ka nende säilitamise kohustust. Osaliselt on salvestisi säilitatud, kuna mõnikord on vaja täpsustada komisjonis öeldud seisukohta. Seda eriti ajal, kui eelnõu kallal töö veel käib. Alles olevad salvestised asuvad komisjonides, need on kas arvutites või CD-kandjatel. Seejuures on nad salvestatud abimaterjalina.

Miks kantselei salvestisi avalikku kasutusse ei anna? Siin tuleb arvestada salvestiste tekkimise konteksti. Nagu eespool selgitasin, on riigikogu komisjonide istungid kinnised ning seal arutatut kajastavad seaduses ettenähtud dokumendid. Salvestised ei ole loodud selleks, et neid millalgi avalikuks teha. Vastupidi, salvestisi avalikustades rikuksime me nende usaldust, kes on komisjonide istungitel rääkinud ja arutlenud teadmisega, et see, “kes mida ja kuidas täpselt ütles”, ei jõua salvestatuna avalikkuse ette.

Iseküsimus on arhiveerimine. Salvestiste arhiivi andmine oli kõne all põhiseaduskomisjonis. Kantselei käsutuses on riigiarhiivi hindamisotsus, milles ei ole komisjonide helisalvestistele arhiiviväärtust antud. Samuti saime kohtumistelt arhiivi esindajatega tagasiside, et helisalvestisi arhiivile sellisel kujul, nagu nad meil olemas on, üle anda ei saa − nad ei võtaks neid.

Arhiiv ei korrasta materjale, vaid hoiab neid. Nagu ma mainisin, ei kujuta salvestised − erinevalt sellest, mida näikse arvatavat − korrastatud kogu, sest need ei ole loodud säilitamise eesmärgil. Niimoodi ma komisjonile olukorda seletasin ja komisjoni esimehe Rait Maruste täiskogus öeldu toetub sellele infole.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatus, mida on õnnistatud mitmete mitte just hästi kõlavate tiitlitega, püüab komisjonide töökorraldust ühtlustada, täpsustada ja edasi arendada. See ei kohusta hävitama olemasolevaid komisjonide istungite helisalvestisi. Kantselei hoolitseb selle eest, et riigikogu töö, sealhulgas komisjonide töö, saab korralikult dokumenteeritud ja ajaloo tarbeks säilitatud.