Laastava lumepalli hoogu saab pidurdada

14. jaanuar 2015 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Eesti ettevõtluse priimuselt VKG-lt on tulnud viimase kolme kuu jooksul väga vastakaid signaale.

Alles oktoobri alguses avas peaminister Taavi Rõivas seal uue õlitehase ning tunnustas ettevõtet kui üht Eesti suuremat investeerijat ja piirkonna tööandjat. Ta tõi eraldi välja, et uus tehas toob riigile aastas 14 miljonit eurot maksutulu, mis on võrreldav Rakvere linna aastaeelarvega.

Õige pea järgnes VKG eestvedamisel keskkonnamaksude tõstmise vastane massiivne reklaamikampaania, mille põhisõnum oli, et kõrgemad maksud hävitavad tuhandeid töökohti ja toovad Ida-Virumaal kaasa sotsiaalse katastroofi. Detsembri alguses panigi VKG kinni kaks vanemat õlivabrikut ja lubas koondada kuni 200 inimest. Jaanuari alguses, mil nafta hind jätkas kukkumist, räägib VKG tegevjuht Priit Rohumaa veelgi suuremast töökohtade koomaletõmbamisest. Lisaks peab enamik paarist tuhandest allesjäävast töötajast leppima 20protsendilise palgakärpega.

Avalikkuse hoiakud toimuva suhtes jagunevad kahte vastandlikku leeri. Ühed leiavad, et VKG kasutab olukorda ära, et pigistada riigilt välja enda jaoks soodsamaid põlevkivi kaevandamise tingimusi ja maksupoliitikat. Teised usuvad, et ettevõte on tõepoolest sattunud suurde hätta, ega mõista, miks riik omapoolsete vastutulekutega nii kaua viivitab. Paljudel on toimuvast sootuks raske aru saada.

Püüdmaks mõista toimuva mõju nii Ida-Virumaale kui ka Eestile tervikuna, tuleb vaadata laiemat pilti, sest VKGst tulevad uudised on paraku vaid üks osa mitmete ühele ajale langevate ebasoodsate sündmuste jadast.

Järsult odavnev nafta rapib kogu põlevkivitööstust. VKG on osutunud kõige kiiremini ja silmatorkavamalt haavatavaks. Koondamisotsused puudutavad kõige valusamalt sadu töötajaid, kes on nüüd jäänud ilma hea palgaga töökohast, mis veel pool aastat tagasi tundus turvalisena.

Ent tööst ja tuludest jäävad praeguse kriisi ajal ilma ka paljud sellist suurt tööstust teenindanud hooldus- ja transpordifirmad ning muud ettevõtted. Paljude teiste kõrval on kannatajad isegi sellised asutused nagu Eesti Kontsert ja rahvusooper, kelle tegemisi on VKG viimastel aastatel toetanud.

Eesti Energia ei ole praegu oma raskustest valju häälega rääkinud. Riigile kuuluval ettevõttel ei sobi ilmselt eelkõige põlevkivi ressursi mõttes konkureeriva VKGga sama itku valjul häälel esitada. Kuid ekslik oleks arvata, et praegune kriis ligemale 7000 töötajaga üht Eesti suuremat ettevõtet ja viimaste aegade riigikassasse kõige tublimat dividendi maksjat ei puudutaks.

Saatuse löök on seegi, et ajal, kui sadu miljoneid eurosid maksma läinud, aastaid jonninud uue põlvkonna õlitehasest Enefit on hakanud lõpuks tulema arvestataval hulgal toodangut, on turul hindade poolest niivõrd nutune seis.

Muu hulgas tähendab see, et laual olnud suurejooneliste arendusplaanide elluviimine pidurdub. Uusi töötajaid ei ole põhjust värvata, küsitav on, kas kõik olemasolevadki töökohad alles jäävad. Riigil ei tasu arvestada põlevkivitööstusest oodatud tulude tõusuga, vaid pigem märkimisväärse vähenemisega.

Kui Ida-Virumaal suure hulga inimeste sissetulekud vähenevad, mõjub see halvasti ka kohalikule kaubandusele ja teenindusele.

Kõige selle tagajärjel kaotavad raha ka kohalikud omavalitsused, kelle niigi pingul keelena eelarved jäävad ilma arvestatavast tulust. Ka neil tuleb otsida kärpekohti ja koondada töötajaid.

Aeg-ajalt kõlab seisukoht, et põlevkivitööstus on oma aja ära elanud nähtus ja ongi hea, kui ta oma lõpu leiab, sest Ida-Virumaal olekski aeg midagi muud tegema hakata.  Tegelikult pole põlevkivitööstuse osakaal maakonna tööhõives enam sugugi nii suur kui veel paarkümmend aastat tagasi. Efektiivsuse tagaajamise ja uuemate tehnoloogiate tulemusel on vähemaks jäänud tuhandeid töökohti.

Üha rohkem annavad inimestele tööd ka sellised majandusharud nagu logistika ja turism. Ent needki valdkonnad on viimase aasta jooksul sattunud Venemaa kriisi ja läänega vastasseisu tõttu tugeva löögi alla. See on samuti järsult muutunud reaalsus, mida silmas pidades tuleb plaane kiiresti ringi teha.

Suured probleemid sajavad kaela äkki, aga nendest jagu saamiseks kulub aastaid. Meenutan, et kui 2009. aastal ulatus Ida-Virus tööpuudus üle 20 protsendi, leidis valitsus, et lahendusena on mõistlik hakata rajama piirkonda tööstusparke, kuhu pidi kümne aasta jooksul tulema 4400 uut töökohta. Esimesed neist hakkavad tulema alles nüüd. Jõhvi tööstuspargi puhul kulus riigimaa üleandmiseks sihtasutusele, mille omanik on samuti riik, tervelt kolm aastat. Aga siis tulid veel planeeringud, kooskõlastusringid, riigihanked. Hakkajamad koondatud inimesed on selle aja peale juba ammu mujale kolinud.

Riik ei saa ise luua töökohti ega kinni maksta ärilist ebaedu. Küll aga peaks bürokraatia rägastiku läbimine sellistes kriisiolukordades käima võimalikult kiiresti. Peaministripartei vapiloom on ju orav, mitte tigu.

Samuti oleks VKG murede leevendamisel abi sellest, kui valitsus otsustaks kiiresti anda loa aastase kaevandamismahu suurendamiseks. Sel juhul on ettevõte lubanud ühe seisva vabriku nädala pärast tööle panna. Selline otsus ei nõuaks riigilt raha kulutamist, vaid hoopis tooks maksutulu juurde ja säästaks sotsiaalabikulusid. Kõige tähtsam, et see pidurdaks laastava lumepalli veeremise hoogu.

Ei tasu unustada, et toimivad ärid on ainsad allikad, kust tekib raha nii riigi kui kohalikesse eelarvetesse. Poliitikutel on praegu käsil üksteise ületrumpamine selles, kes heldemalt avalikku raha erisuguste toetuste, maksuvabastuste ja muul moel laiali puistab. Selles tuhinas oleks aga vajalik hoolitseda ka selle eest, et karja paremad lüpsilehmad ära ei kooleks.