Andekas kirurg teeb unikaalseid operatsioone ja kasvatab roose

11. juuni 2011 NIINA VOROPAJEVA

Doktor Loog: "Veresoonte probleemide lahendamiseks on väga tähtis liikuda. Minu soovitus oleks käia päevas 10 kilomeetrit või 2 tundi."


Andrus Loog on üks neist kirurgidest, kes suudaks inimese osade kaupa kokku panna. Õnnetuse läbi elanud saavad tema abiga tagasi näiliselt kaotatud jäsemed. Ta õmbleb mikroskoopilised veresooned kokku ja äralõigatud käsi või jalg elustub mõne aja möödudes. Veresoonte kahjustusi likvideerides on doktor päästnud korduvast insuldist paljud inimesed, nende seas sajad Ida-Virumaa elanikud.

Teid nimetatakse kirurgiks, kes on teinud palju unikaalseid operatsioone. Te hakkasite neid tegema esimesena Eestis. Mis operatsioonid need olid?

Ülikooli lõpetamise järel töötasin Eesti südamekeskuses, 1991. aastal õppisin ja praktiseerisin USAs, maailma suurima töömahuga südame- ja veresoontekirurgia keskuses. Tol ajal oli Eestis ja USAs tehtavatel operatsioonidel suur vahe sees. Tagasi tulles avanes mul võimalus teha mõned operatsioonid esimest korda Eestis. Näiteks südameoperatsioon koos unearterist trombi eemaldamisega või südameoperatsioon koos vereringe taastamisega jalgades.

Töötasime veel Keilas, kui meile toodi rongi alla jäänud 13aastane poiss. Koos ortopeediga õnnestus meil talle ärarebitud jalg tagasi panna. See oli ainulaadne operatsioon. Kui sa õpid, näib iga operatsioon ainulaadne, aga kui juba midagi oskad, siis on see igapäevane töö.

Kui traumad kõrvale jätta, siis millistes olukordades on veel vaja veresooni parandada?

Kui inimene on näiteks üle elanud ajuinfarkti või insuldi. Tavaliselt on selle põhjuseks veresoonte kahjustus, mis takistab aju verevarustust. Siis on kõrge risk saada korduv insult. Seda riski saab vähendada kümnekordselt, kui veresooned ära puhastada. Sellega me tegelemegi.

Paljudel tekivad probleemid jalgadega – kas on gangreen või ei saa inimene häiritud verevarustuse tõttu normaalselt kõndida. Siis me puhastame veresooned või asendame need ja inimene saab jälle normaalselt elada. Teeme ka aordioperatsioone ja paigaldame aordiproteese.

Kas on tõsi, et teie kliinikus taastatakse naistel vähkkasvaja tõttu eemaldatud rind?

Jah. Selleks kasutame sama naise seljalt või kõhult võetud lihas- ja rasvkude, ühendame veresooned ja uus rind näeb väga hea välja. Meie kliinik erineb teistest selle poolest, et teeme tihedat koostööd plastiliste kirurgidega. Taastavat plastilist kirurgiat kasutatakse sageli pärast suuri traumasid. Me taastame näiteks jala funktsiooni ja kaotatud vormi. Kõikidest niisugustest operatsioonidest Eestis tehakse meil 90 protsenti.

Hoolimata oma hõivatusest kliinikus, leiate te aega patsientide vastuvõtuks Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel. Miks?

Sest haigeid on palju ja niisuguse profiiliga spetsialiste vähe. Meil on kergem siia tulla kui inimestel Tallinna sõita. Ja kuigi meil on erakliinik, on meil haigekassaga leping ja kindlustatud inimene ei pea meie teenuste eest maksma. Kohapeal võime suunata inimese vajalikke pilte tegema ja nende põhjal juba otsustada, mida edasi teha.

Kui kaua tuleb teie kliinikus plaanilist operatsiooni oodata?

See sõltub kaebustest. On selliseid, mille puhul ei tohi oodata. Näiteks kui inimesel on juba kujunenud gangreen või haavand. Profülaktilise operatsiooni korral korduva insuldi riski vähendamiseks, kui otsus on tehtud ja inimene on nõus, on mõistlik teha seda kahe nädala vältel.

Mitu niisugust operatsiooni te aastas teete, mida võib nimetada juveliiritööks?

Keskmiselt 400 operatsiooni aastas. See on töö, mida teeme iga päev. Mis puutub juveliiritöösse, siis näiteks veresoonte taastamiseks kasutatavad niidid ei ole tõesti palja silmaga nähtavad. Kord oli selline juhtum, kus 4aastasel tüdrukul oli õnnetuses ära rebitud jalalaba ja kõik veresooned olid vigastatud. Panime uued veresooned. Tikk on nende soonte kõrval väga jäme. Ja sellel tüdrukul on praegu kõik korras.

Teil on suurepärane, lausa imeline elukutse. Kuidas te selleni jõudsite? Kas olete pärit kirurgide perest?

Töötan koos kahe niisuguse kirurgiga, kuid ise ma kirurgide perest pärit ei ole. Mäletan, et 15aastaselt hakkas mul halb isegi oma verd nähes. See on lihtsalt juhus, et ma valisin meditsiini. Õppisin keemiakallakuga koolis. Tol ajal pidime suvel praktikal käima. Nii sattusin haiglasse, töötasin seal sanitarina ja mulle hakkas meeldima. Arstiteaduskonda astumiseks pidi tol ajal olema koolist soovitus. Direktor keeldus mulle soovitust andmast – ta püüdis mind veenda siduma oma elu keemia või füüsikaga. Aga sain ikka sisse ja juba kolmandal kursusel otsustasin, et hakkan kirurgiks.

Miks?

Mulle meeldib midagi oma kätega teha. Pärast ülikooli lõpetamist sattusin südamekeskusesse, poolteist aastat töötasin intensiivteraapia osakonnas ja olen väga tänulik professor Toomas Sullingule selle eest, et ta sundis mind seal töötama. Tänu sellele tean, mida tähendab anestesioloogi töö ja mida vajab haige pärast operatsiooni. Kirurgia ei ole ju ainult opereerimine. Seal on palju muud tööd koostöös teiste arstidega. Muidu ei tule midagi välja.

Mida meeldib teile oma kätega pärast tööd teha?

Oleks mulle kümne aasta eest öeldud, et ma hakkan aias nokitsema, ei oleks ma seda mingil juhul uskunud. Mõte, et ma tahan oma maja, tuli mulle 40aastaselt. Nüüd on see maja valmis. Mul kasvavad aias roosid. Sel aastal kerkis kasvuhoone. Ja mulle meeldib. See on ikkagi vanusega seotud. Omal ajal, kui mu vanemad mulle rääkisid, et maatöö on parim puhkus ja et see annab jõudu, ma seda ei mõistnud. Nüüd näen, et see on tõsi.

Elate Keilas ja olete aastaid kohaliku linnavolikogu liige. Mida peate oma saavutuseks selles töös?

Suutsime ehitada uue ja väga ilusa kooli. Nüüd asutame selle toetuseks fondi. Mind süüdistatakse korruptsioonis selles mõttes, et ma ei pinguta niisama, vaid oma laste pärast. Muidugi, ka nende pärast.

Kui vanad nad on?

Vanim poeg saab sel aastal 26, ta on lõpetamas ülikooli keskkonnakaitse ja turismiga seotud erialal. Vanem tütar on 16, noorem poeg 13 ja noorem tütar 10aastane.

Võimalik, et kolmest veel koolis õppivast lapsest mõni astub isa jälgedes ja tahab kirurgiks saada. Kuidas te sellesse suhtuksite?

Aitan ja annan nõu. Kui aga keegi ei taha – pole midagi teha. Naise õetütar astus arstiteaduskonda minu eeskujul. Kuid arstiks õppimine on väga raske, eriti esimesed kolm aastat. Mäletan, et meil olid paksud õppematerjalide mapid, samal ajal kui teised tudengid käisid õhukeste vihikutega.

Aga hiljem heast arstist väärikamat spetsialisti vist ei olegi…

Ajakirjanduse põhjal otsustades on arstidest negatiivseid artikleid rohkem kui positiivseid. Konflikte ja halba otsitakse ilmselt selleks, et paremini müüa. Aga mina tahaks lugeda headest asjadest – meil on neidki piisavalt.

Suur tänu teile! Tahaks teilt kuulda ka mõnd nõuannet meie lugejaile.

Veresoonte probleemide lahendamiseks on väga tähtis liikuda. Minu soovitus oleks kõndida päevas 10 kilomeetrit või 2 tundi. Siis saab organism aru, et ta on inimesele veel vajalik – sealt tulebki tervis. Pole vaja suitsetada, pole vaja liigseid kilosid koguda. Ma ei soovita ülekaalu korral jooksmisega tegeleda, et mitte üle pingutada. Tegelege kepikõnniga. Alkoholi tarvitage mõistlikult, toituge samuti mõistlikult. Kord tehti selline uuring: osa hiiri sai oma isu täis süüa, teisele osale anti 30 protsenti alla normi. Ja tulemuseks oli see, et teise grupi hiired elasid 30 protsenti kauem kui esimese omad. Nii et pigem tuleks süüa vähem kui rohkem.