Direktori unistus on ühendada muusikud ja kunstnikud ühe katuse alla

15. detsember 2014 IRINA KIVISELG

Jana Unt on õnnelik, et tal on õnnestunud elada seal, kus ta tahab, ja teha seda, mis teda väga huvitab.

Ahtme kunstide kool tähistas novembris 20 aasta juubelit ning sellele tähtpäevale olid pühendatud kõik aasta jooksul korraldatud üritused, tippsündmuseks aga said Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi Valges saalis toimunud suur kunstinäitus ja juubelikontsert. Nende aastatega on kooli õpilaste arv kasvanud üle kümne korra ning praegu kuulub Ahtme kunstide kool Eesti kümne suurema huvikooli hulka. Tänu pedagoogide püüdlustele ja õpilaste edukusele on koolil välja kujunenud hea maine. Esimestest päevadest peale juhib seda õppeasutust Jana Unt. Meenutasime koos temaga minevikku ja unistasime tulevikust.

Te olite veidi üle kahekümne aasta vana, kui teist direktor sai. Kuidas see juhtus? 

Lõpetanud muusikakooli klaverierialal, hakkasin pedagoogina tööle Kiviõli kunstide koolis. Kõik oli väga hästi − täiskoormus, väga head tingimused −, kuid mind tõmbas ikka koju, Jõhvi. Tundus, et siin liigub elu kuidagi kiiremini… Tegelikult olen ma väga kodulembene inimene ning kus ma ka ei viibiks, ikka igatsen kodu järele − see on alati nii olnud. Seepärast otsisin võimalust siin kandis tööd saada. Valeri Korb oli siis Ahtme linnaosa vanem ning meediast käis läbi tema idee luua selles linnaosas uus kunstikool. Ema utsitas mind tagant, et mine ja uuri. Kuid siis ei olnud mul mõtetki seda kooli juhtima hakata − mõtlesin, et saaks kas või õpetajana tööle…

Vestlesime ja läksime lahku, õppeaasta alguses aga helises mul telefon ning öeldi, et toimub konkurss, tulge vestlusele. Mul oli just puhkepäev ja nii ma läksingi. Oli mitu kandidaati, mina olin neist viimane. Mäletan, et ei närveerinud peaaegu üldse: eesti keele olin Tartus hästi selgeks saanud, avaldasin lihtsalt oma mõtteid ja vastasin küsimustele. Hiljem sain teada, et mind oli välja valitud.

Kas hirmus ei olnud? Teil ei olnud ju kogemusi.

 

 

Ei. Nooruses sellele ei mõtle, see on nagu väljakutse iseendale − kui ei õnnestu, hakkan lihtsalt õpetajaks. Ja ambitsioone mul mingeid ei olnud, lihtsalt tahtsin, et meie kool ei oleks teistest halvem.

Millest alustasite? 

Sama hästi kui nullist. Meile eraldati harjutamiseks kolm klassi 17. keskkoolis, mis nüüd kannab Maleva põhikooli nime, ja mulle anti pisike kabinet, kus ma sain oma dokumendid ära paigutada. Esimesse tundi tuli palju lapsi ja nende vanemaid: esimesel aastal saime kokku 30 õpilast kunstiosakonda ja 15 õpilast muusikaosakonda. Tunnid toimusid päeva teisel poolel. Tagasi vaadates mõistan, et ehkki olime küll uue kooli loonud, ei osanud meist keegi ennustada, mis sellest ettevõtmisest välja tuleb. Hiljem on vanemad kolleegid tunnistanud, et suhtusid selle õppeasutuse avamise ideesse skeptiliselt.

Oli vist kitsavõitu?

Pehmelt öeldes jah. Seda enam, et neid, kes soovisid kunsti aluseid omandada, oli palju rohkem, kui me saime vastu võtta. Õnneks kolisime juba teisel aastal Ahtme gümnaasiumi algkooli hoonesse, kus meie tarvis remonditi alguses pool neljandast korrusest, hiljem aga anti see täielikult meie käsutusse. Lapsi on Ahtmes alati palju olnud, neil aastail aga oli eriti. Kõigepealt avati ainult klaveriosakond, teisel aastal ka akordioni- ja kitarriosakond. Hiljem ülejäänud.

1997. aastal kolisid muusikud Jaaniku tänavale, kus asume siiani. Remonti tegime etapiviisi, täpsemalt öeldes korrushaaval. Siis taheti meid koos kunstnikega ühte paigutada, kuid ma püüdsin linna juhtkonda veenda, et see ei ole õige ja nii ei saa me areneda. Õnneks vabanes mõne aja pärast väike lasteaed seal läheduses ja see anti meie kunstnike käsutusse.

Kolimised, remondid, kollektiivi kujunemine − millal olid kõige raskemad ajad?

See võib tunduda hämmastav, kuid mul ei ole kunagi raske olnud, ei alguses ega ka praegu. Räägitakse, et noortel on meri põlvini… Kaks aastakümmet tagasi nägin ma oma ülesannet selles, et kõikidel tasanditel rääkida meie probleemidest ja muredest. Õnnestus toetust saada, linnavõimud püüdsid alati abiks olla. Kollektiiv on noor ja aktiivne ning haarab kõikidest ideedest kinni. Peaaegu kõik need ideed on ka ellu viidud. Üldine entusiasm on ju nakkav. Muidugi tuli mul palju õppida. Ma läksin ülikooligi õppima mitte muusikat, vaid õigusteadust ning need teadmised on mulle väga kasuks tulnud.

Tänapäeval on võimatu kõike ise teada ja osata. Mul on hea meel, et mul on asjatundlikud õppealajuhatajad ja osakonnajuhid. Meie kooli edu on meie ühine teene. Ja ainus probleem on see, et kunagi ei jätku aega, sest alati on midagi, millest tuleb mõelda või milleks valmistuda.

Palju aastaid teati teid kui Jana Bazarovat. Millega on seotud hiljutine perekonnanime muutus?

Perekondlike asjaolude muutumisega. Unt on minu ema neiupõlvenimi ja see meeldib mulle.

Kas te olete range direktor?

Arvan, et piisavalt range. Kuid minu nõudlikkus on pehmet laadi: tuletan meelde, pärin aru. Põhimõttel: ka langev veetilk uuristab kivisse augu.

Kaks aastakümmet on juhile pikk aeg. Milliste isiklike saavutuste üle võite uhkust tunda?

Meie kooli kõige suurem väärtus on ühtehoidev ja loominguline kollektiiv. Tööjõu voolavus on väike − kui keegi ka läheb ära, siis isiklikel põhjustel, näiteks teise linna kolimise tõttu. Meil on kõik entusiastid: tasub vaid mingi idee välja pakkuda, kui sellest kohe kinni haaratakse ja seda edasi arendama hakatakse. Isegi siis, kui puudub igasugune materiaalne huvi või tuleb kulutada oma vaba aega. Tekib sünergia, mis võimaldab realiseerida ka kõige ambitsioonikamad ideed. Näiteks rahvusvaheline laste kunstitööde konkurss “Kunst − mäng või looming?” toimus juba 13. korda. Või orelikonkurss, mis toob kokku osalisi mitmetest riikidest. Meil endal on vaid kaks oreliõpilast ning võiks ju mõelda, et mille nimel nii palju vaeva näha…

Tõepoolest, mille nimel? 

Muusika ja loomingu nimel. Tahaks tuua lapsi ja nende vanemaid kultuuri juurde. Tahaks veelgi laiendada muusikariistade valikut meie koolis. Sest see parandab kooli ja linna imagot. Ja ka sellepärast, et see on lihtsalt huvitav.

Kui rääkida traditsioonidest, siis viimastel aastatel on meil juurdunud veel mitu algatust: mudilaskooride konkurss, keelpillimuusika päev, kontsert “Õpetaja ja õpilane”, millest võtavad osa kõik piirkonna koolid, ning palju muud. Tahaks siiralt tänada kõiki, kes neid algatusi toetavad, näiteks 2007. aastast on meie alaline sponsor Viru Keemia Grupp ja on ka teisi, kes ei ütle meile ära, kui me nende poole pöördume.

Millega meelitate potentsiaalseid õpilasi?

Kõigepealt tegeleme lastevanematega. Püüame rääkida sellest, mis meil toimub: õpilased saavutavad suurt edu, meil on olemas oma kunstigalerii, kooli veebilehe külastatavus on suur… Peale selle on alates 2007. aastast avatud ettevalmistusrühmad, kuhu võib tuua lapsi alates 4. eluaastast. Nad proovivad siin erisuguseid asju, mõistmaks, mis neile enim meeldib − kas muusika või kujutav kunst −, ning pärast asuvad meie juures õppima.

Veenda ja meelitada ei ole eriti vajagi, sest enamik mõistab suurepäraselt, et lapse üldise arengu seisukohast on õppimine kasulik, lapsed kasvavad heas keskkonnas ning kujuneb välja suhtlusringkond. Tööl käivad vanemad võivad olla kindlad, et nende lapsed on hõivatud millegi kasulikuga, mitte ei veeda aega mõnes kahtlases seltskonnas. Töötab ka eduka kooli imago. Viimasel laulupeol osales üle saja meie kasvandiku: kolm koori ja rahvapilliansambel. Palju häid saavutusi on mitmesugustel konkurssidel, meie kooli lõpetajad on omandanud hariduse ja töötavad ka ise pedagoogidena: Olga Kožuhhovskaja, Julia Pavlova, Marina Puzanova, Olga Marenkova, Dina Kurapova, Olga Link ja teised. Kitarrist Kirill Ogorodnikov, kelle esimene õpetaja oli Inga Tagirova, on suurt edu saavutanud: ta osaleb sageli konkurssidel ja õpib Saksamaal magistrantuuris. Viimastest uudistest võib nimetada seda, et meie flöödiklassi õpilane Konstantin Aleksejev koos meie kooli lõpetanud Aleksandra Serebrjakovaga, kes lõpetas kooli klaveri ja viiuli erialal, said andekate noorte energiafondi stipendiumi. Konstantin võeti tänavu vastu Eesti noorte puhkpilliorkestrisse.

Mitte kõik, kes teie juurde õppima tulevad, ei taha saada professionaalseteks muusikuteks või kunstnikeks ning räägitakse, et isegi kõige andekamad ei soovi eriti jätkata oma haridusteed kunsti vallas. Kas olete sellega nõus?

Selles väites on tera tõtt, praegu ei jätku Eesti kunstikoolides pedagooge. Miks see amet ei köida? Tänapäeva noored tahavad kiiresti rikkaks saada ning teistel tegevusaladel on seda lihtsam saavutada. Muusikakoolis õppimine on suur ja raske töö − kui näiteks finantsistid saavad ülikoolis nelja aastaga kõrghariduse, siis muusikud omandavad sama ajaga keskerihariduse. Konservatooriumist või akadeemiast ma parem ei räägigi.

Peale selle töötavad kunstide koolid õhtuti ja üritused toimuvad sageli puhkepäevadel. Selle tõttu kannatab pereelu.

Kuidas toimus teie erialavalik?

Ema soovitusel. Kuid minu huvi muusika vastu sai alguse juba lasteaias. Minu isa, muusik Vladislav Zajats pälvis parima soolokitarristi nimetuse. Ta esines mitmesuguste ansamblitega ja võttis mind proovidesse kaasa. Ta valmistas ise elektrikitarre ja akustilisi kõlareid. Ta kuulas muusikat ise ja soovitas seda ka minul teha, koos temaga avastasin ma endale näiteks The Beatlesi. Mitu aastat juhtis ta kultuuripalees Oktoober laste instrumentaalansamblit, mina mängisin tema juures süntesaatorit ja laulsin. Ning ka mu emal on väga ilus hääl.

Mulle on alati musitseerida meeldinud, võisin tundide kaupa pilli taga istuda. Mulle meeldib lastega tegelda ning vaatamata sellele, et muresid on juhil küllaga, annan ma ka ise tunde. Kuidagi on läinud nii, et kõikidel aastatel on mulle sattunud väga head õpilased, ehkki ma ei vali endale andekaid lapsi spetsiaalselt. Meie juurde tuleb üldse palju võimekaid lapsi: kui kõrgeim hinne eksamil on 10 ja madalaim 5, siis tänavu oli kõige madalam hinne 8.

Kas te peate end õnnelikuks inimeseks?

Jah, sest mul on olnud võimalus elada seal, kus ma olen tahtnud, ja kasutada oma energiat kooli loomiseks. Kui juhused ei oleks kokku lagenud, siis võib-olla ei teakski ma siiani, et olen suuteline ka rohkemaks kui laste ettevalmistamine konkursiks ja seal hea koha saavutamine.

Teil on juba palju õnnestunud. Kas on veel eesmärke ja unistusi?

Ikka on. Praegu on peamine eesmärk pillikogu uuendamine. Eestis on käimas suur kampaania: igale lapsele oma pill. Kui õnnestub raha kokku hoida, siis aasta lõpus omandame midagi uut. Hiljuti osalesime projektis, tänu millele ostsime torupilli.

Unistame oma orelist. Praegu käivad selle eriala valinud lapsed puhkepäeviti kirikus esinemas − nad on väga tublid. Kui meil oleks oma orel, siis saaksime me ka koolis tihedamini oma oskusi näidata ja linlastele rohkem huvitavaid kontserte korraldada.

Teine suur unistus on saada kunagi avaram maja ning ühendada ühe katuse alla muusika- ja kunstiosakond, siis saaksid õpetajad ja õpilased rohkem suhelda ning meie saaksime neile senisest rohkem pakkuda. Siis oleks ka lihtsam realiseerida kunstide kooli peaülesannet − õpilasi mitmekülgselt arendada.