Mathis Bogens lasi saurused linna peale lahti

8. detsember 2014 SIRLE SOMMER-KALDA

Mathis Bogens ja tema lemmik, 3meetrine Tyrannosaurus Rex, kelle kurjakuulutavad möirged täidavad terve näitusesaali. "Suuremad saurused on kõige vahvamad, aga näitusel on ka väikesi ja armsaid − igaühele midagi." "Ahhaa, dinosaurused" jääb avatuks 26. aprillini.

Kui AHHAA avas hiljuti dinosauruste näituse, küttis publikuhuvi üles video, kus hiigelelukad tatsasid mööda Tartut ja vallutasid tormijooksuga teaduskeskuse. Kogu reklaamikampaania sündis Kuremäelt pärit Mathis Bogensi peas. 

Turunduse ja kommunikatsiooni roll on saali täitmises mõõtmatu, teab Mathis Bogens − teaduskeskuse AHHAA turundus- ja kommunikatsioonijuht.

“Et kõikidel külastajatel jääks mulje, et nad on oodatud, vastuvõtt oleks sõbralik, giidid naerataksid ja me ei loobiks ainult tühje sõnu, et meil on tore ja me paneme teil silmad särama. Sisu peab ka taga olema ja tööpõld on tegelikult ääretult lai,” kinnitab ta.

AHHAA kaubamärk on Eesti turul kõrges hinnas, ent see ei anna võimalust end lõdvaks lasta.

“Mõelge, kui Coca-Cola oleks ühel päeval seebivee maitsega! Kvaliteedi hoidmine on palju keerulisem, kui võib esmapilgul tunduda. Uute asjade väljamõtlemine on endale väljakutse ja teiseks annab see majale veel rohkem väärtust juurde.”

Peale dinosauruste on teaduskeskuses AHHAA püsiekspositsioon, teadusteater, töötoad, planetaarium ja hulk eriüritusi. Näiteks korraldatakse Baltikumi suurimat teadusfestivali “Teadlaste öö”, millega on Eestis võrreldav ainult PÖFF (Pimedate Ööde filmifestival). Samuti viiakse koolidele läbi õppeprogramme, nii et teadmisi saaks ka klassiruumist väljaspool.

“Kõik need valdkonnad on teinud meie majast teaduse populariseerimise musternäidise ja kui kellelgi Eestis tekib mõte teha näiteks uus haridusprogramm, siis pöördutakse sageli meie poole. Üldse ei varja, et kõik meie töötajad on üle koormatud, aga see on ülla eesmärgi nimel,” tõdeb Mathis.

Võimalus olla mänguline

Tema kinnitusel seisab maja püsti fännide peal ja raha pole esimene põhjus, miks sinna tööle tullakse. “Kui inimene armastab seda tööd, mida ta teeb, ja kolleegid on väga toetavad, on raske paremat töökohta tahta. AHHAA on väga populaarne − igale kohale tuleb 70-100 avaldust.”

Ka Mathis ise pidi läbima tõelise kadalipu. Sel nädalal lõppes tal neljakuuline katseaeg ja nüüd on idavirulane täieõiguslik meeskonnaliige. Varem töötas Tartu ülikoolis riigiteadusi ja ajakirjandust ning Gruusias kohalikku poliitikat õppinud noormees kaitseväe ühendatud õppeasutustes pressispetsialistina.

“Mulle meeldivad nooremad kolleegid. Kaitseväes tegelevad noored inimesed üldjuhul ajateenijatega ja kommunikatsioonitööd tehes puutud peamiselt kokku vanemate ohvitseridega, kes võib-olla pole nii avatud kui siinsed kolleegid. AHHAA on unistuste töökoht.”

Mathis arutleb, et ega ülikoolilinnas väga palju vahvamaid ja emotsionaalselt rahuldustpakkuvamaid kohti polegi. “Kogu töö eesmärk on, et kõik mõtted oleksid raamist võimalikult väljas ja saaks olla mänguline. Tasuks on külastajate säravad silmad, millest tunneb mujal töötades puudust. Pole väga palju asju, mida siin peab kaks korda tegema, sest kogu aeg on vaja midagi uut välja mõelda.”

Kuigi dinosauruste väljapanek pandi äsja üles, pole enam mägede taga kevad, kui selle vahetab välja spiooninäitus. Ajutiste näituste eksponaate ostetakse nii sisse kui valmistatakse kohapeal.

Näiteks novembrini lahti olnud mereteemalise näituse “Ujub või upub” atraktsioonid ehitati AHHAA töökodades. Dinosaurused saabusid aga tükkidena Suurbritannia loodusloomuuseumist, kus on ette valmistatud neli dinosauruste näitust, mis ringlevad ümber maailma.

Köidab igas vanuses

“Meie pidime selle näituse broneerima rohkem kui kaks aastat varem, sest dinosaurused on väga nõutud. Ja tegemist pole ka kõige odavama väljapanekuga,” selgitab Mathis.

Tartus on sauruste ümber loodud ehe olustik, kasutades selleks kive, oksi ja puukoort. Materjali veeti kokku nii botaanikaaiast kui töötajate koduhekkidest. Dinosaurused näevad sellises keskkonnas ja oskuslikult valgustatuna üsna tõetruud välja, arvestades, et nad on tegelikult robotid, leiab Mathis.

“Olen näinud, kuidas väike poiss vaatab hiiglaslikku Tyrannosaurus Rexi klaasistunud pilguga pool tundi järjest. Samamoodi võib see köita 35aastast härrat. Tundub, et huvi sauruste vastu on nii noortel kui vanadel.”

Dinosauruste maailm on nagu loomaaed ja saurusi endid katsuda ei saa, nii nagu keegi ei pista kätt lõvipuuri. Samas on mõeldud ka käed-külge-panemise võimalusele.

Näiteks saab ühe eksponaadi juures arvata, mis on peidetud atraktsiooni sisse: dinosauruse kihv, nahk või sootuks midagi muud. Interaktiivses liivakastis võib aga luua erinäolist maastikku: kaevata auke, kergitada mägesid või süvendada orgusid.

Mathise sõnul on AHHAA Lennusadama kõrval Eestis üks väheseid, kellel on piisavalt pinda ja käivet, et nii suurejoonelisi näitusi püsti panna. “Dinosaurused püstitasid esimese nädalavahetusega meie päevase külastusrekordi.”

Pooled külastajad piiri tagant

Eesti publiku kõrval panustatakse ka väliskülastajatele. Kui Lennusadamas annavad asukohast tulenevalt tooni soomlased, siis teaduskeskuses lätlased. “49 protsenti meie maja külastajatest on välismaalased ja nendest omakorda 24 protsenti lätlased. Saame uhkustada, et meil käib umbes sama palju lätlasi kui Valga Statoilis.”

Lätlaste püüdmise nimel on ka kolm aastat kõva tööd tehtud, sest lõunanaabritel endil korralikku teaduskeskust polevat.

“Neil on pigem teadustuba, mis on umbes sama suur kui Jõhvi bussijaam,” võrdleb Mathis. “Näeme palju vaeva, et lätlased tunneksid end meie juures oodatuna. Läti keeles pole mitte ainult eksponaatide tutvustus, vaid ekskursioonid, teadusteatri ja planetaariumietendused ning töötoad. Meil on selleks tööle võetud Tartus elavad noored lätlased.”

Peale lõunanaabrite on AHHAA üles leidnud venemaalased, soomlased, valgevenelased ja leedukad.

Mathis rõhutab, et AHHAA pole tuluteeniv organisatsioon ja kui külastajanumbrid on laes, siis see ei tähenda, et aasta lõpus kasseerivad juhatuse liikmed dividende. Kogu teenistus läheb majja tagasi ja aitab veel paremini teadust propageerida.

Sel aastal loodetakse ületada 200 000 külastaja piir. “Vene gruppidega on praegu poliitilise olukorra tõttu kehvasti, sest meie pilet on neile jõhkralt kalliks läinud. Seetõttu peame otsima Eesti turul uusi võimalusi,” on Mathis valmis uuteks väljakutseteks.