Töövõimereform on muutnud mõttemaailma

4. detsember 2014 HELJO PIKHOF, riigikogu liige, SDE

Riigikogu seadustas novembri keskel palju vaieldud töövõimereformi, kinnitades valitsusliidu saadikute häältega nii sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused kui ka töövõimetoetuse seaduse.

Mõlemad seadused on suunatud sellele, et võimalikult palju erivajadustega inimesi saaks väärikal viisil ühiskonna- ja tööelust osa võtta. Tegu on riigikogu praeguse koosseisu ühe olulisema otsusega, millel on suur mõju ligikaudu 100 000 praegusele töövõimetuspensionärile, aga ka Eesti ühiskonnale tervikuna.

Viimase poole aasta jooksul on kavandatav reform pälvinud ohtralt kriitikat, samuti on jätkuvalt üleval mitmeid alusetuid hirme ja eksiarvamusi.

Minu sügava veendumuse kohaselt on Eestil ja tema inimestel sellest mahukast reformist vaid võita. Esmalt rahast. Aastakümneid alarahastatud sotsiaalvaldkond on saamas Euroopa sotsiaalfondilt töövõimereformi läbiviimiseks ligi 300 miljonit eurot. Järgmist samalaadset võimalust tulnuks ehk seitse aastat oodata. Seega olnuks vastutustundetu ühiselt nähtud vaev tuulde lasta ning jätta puudega inimesed ilma teenustest, mis toetavad nende tööle saamist ja tööl püsimist. Praegu nad neid teenuseid rahapuudusel ei saa.

Kuulda on nurinat, et reform läheb arutult palju maksma. Aga erivajadustega inimeste tööturule toomine, kogu süsteemi ülesehitamine ja käivitamine ongi kallis. Kui süsteem juba sujub, läheb asjakäik odavamaks. Kõige enam ongi reformist võita nendel inimestel, kes on osaliselt töövõime kaotanud, kuid kes tahavad ja suudavad tööd teha. See ei ole üksnes elatustaseme, vaid ka väärikuse küsimus. Paraku ei võimalda neile praegu ette nähtud napp abiraha ei ots otsaga toime tulla ega ka korralikku ravi saada. Reformi seiskamine jätnuks need inimesed tööotsinguil omapead võitlema.

Mööda ei saa vaadata ka sellest, et kogu ühiskonna huvides on, et võimalikult paljud tööealised inimesed leiaksid töö. Meie vananeva ja väheneva rahvastikuga riigis on iga kätepaar tööturul teretulnud, sest vanemaealisi ülalpeetavaid on aasta-aastalt aina rohkem.

Keegi ei eelda, et osalise töövõimega inimesed peaksid üle oma võimete pingutama, nende päralt saavad olema võimetekohased tööd. Praegune olukord ei sobi ka tööandjatele, kes tööjõupuuduse süvenedes oleksid näiteks valmis palkama ka osaajaga töötajaid. Ka ettevõtjad saavad erivajadustega inimeste töölevõtuks riigilt tuge − seda alates töötajate välja- või täiendusõppest ja lõpetades tööpaiga ümberehitamisega.

Nüüd mõned näited viimastel kuudel seadustesse lisatud ettepanekute kohta, mis olid olulised puudega inimeste ühendustele. Uut moodi hakatakse puuet hindama järk-järgult: 2016. aasta esimesest poolest esmastel taotlejatel, sama aasta juulist aga neil, kellel jõuab kätte aeg määratud töövõimekao ülevaatamiseks. Ja kirja pannakse neile siis kas osaline või ka puuduv töövõime. Mõnel praegusel töövõimetuspensionäril jõuab töövõime hindamine kätte alles pärast 2020. aastat.

Reformikavasse lisati ka sätted, mis näevad ette töövõime hindamisega kaasnevate lisakulude − eritranspordi, isikliku abistaja, viipekeele tõlgi hüvitamise, kui töötukassa saadab erandkorras kliendi ekspertarsti juurde. Samuti on töötukassal kavas hakata maksma töölesõidu toetust, kui erivajadusega töötaja ei saa kasutada ühistransporti. Euroopa sotsiaalfondi rahaga on plaanis toetada omavalitsusi inimestele erisuguste sotsiaalteenuste pakkumisel ja arendamisel.

Hindan kõrgelt kokkulepet, mille kohaselt peab osalise töövõimega inimeste töölevõtmisel andma eeskuju avalik sektor, kuhu tuleb kuni aastani 2020 tööle palgata vähemalt 1000 inimest. See otsus paneb valitsusele selge kohustuse. Just riigi ülesanne on kujundada poliitikat ja näidata teed, mil moel värvata puudega inimesi tööle. Rääkimata sellest, et riik peab jätkama nende tööandjate toetamist, kes võtavad tööle vähenenud töövõimega inimesi, pannes õla alla sotsiaalmaksu tasumisel.

Tähtis on ka suund “ühe ukse poliitikale”, mis tähendab, et töötukassa uksest sisse läinud inimene peab saama esitada korraga taotlused nii töövõime hindamiseks ja puude määramiseks kui ka töövõimetoetuse ja puudetoetuse saamiseks, vajaduse korral abivahendi ja suunamise rehabilitatsiooniteenusele.

Oluliselt on suurenemas töövõimet toetavate ning tervist paremaks tegevate teenuste maht ja valik. Osalise töövõimega inimesed, nii tööotsijad kui töölkäijad, võivad vastavaid teenuseid saada praeguse 483 euro asemel kuni 1500 euro eest aastas. Mis nüüd rehabilitatsiooniplaanide tegemisse puutub, siis praegusele korrale on õigusega ette heidetud riigi raha tuulde lennutamist. Tööalase rehabilitatsiooni saamiseks ei ole enam vaja plaani koostada.

Töövõimereformi õnnestumine on paljus kinni töötukassa ja sotsiaalministeeriumi suutlikkuses ning kõikides nendes inimestes, kes seda mahukat reformi vedama hakkavad. Suuresti sõltub reformi sujuvus kõikide asjaga seotud inimeste tahtest ja empaatiavõimest.

Aga juba praegu võib öelda, et reform on aidanud muuta mõttemaailma − me ei räägi enam töövõimetusest, vaid töövõimest. Loomisel on vundament ühiskonnale, kuhu tervisekaoga inimesed on oodatud ja maksimaalselt kaasatud.