Me oleme mõlemad hobuse aasta inimesed”

2. detsember 2014 TIIA LINNARD

"Pühendunud inimesed on täitsa omaette vaatamisväärsus," kostab Maret Käiss. Tegelikult kuulub ka ta ise nende hulka.

Kuidas olla 60. eluaastal jätkuvalt naerusuine ja kergejalgne? “Tuleb olla palega päikese poole,” õpetab Kohtla-Järve kultuurikeskuse rahvakultuurijuht Maret Käiss, kes pälvis hiljuti rahvakultuuri säilitamise ja arendamise eest kultuuriministrilt tänukirja.

Kas ministri tänukiri on kodus ikka kenasti seina peale löödud?

[Naerab kõlavalt.] Ei ole. On hoopis lauasahtlis. Lagedal ei saa seda hoida, sest meil on väike lapselaps, keda jätkub igale poole revideerima.

Mida sa kostad neile, kes leiavad, et Kohtla-Järvel ei saa mingist eesti rahvakultuuri arendamisest üldse juttugi olla, sest seal pole eestlasigi, kellega seda arendada?

Ütlen, et Kohtla-Järvel võiks olla Eesti maja nagu Narvas. Tegelikult on maja selle jaoks täiesti olemas − endine 4. kool, mis seisab tühjana. See võiks olla Virulase maja ning nii nagu on meil olemas ukrina kultuuriselts ja slaavi kultuuriselts, võiks moodustada Kohtla-Järvel ka eesti kultuuriseltsi.

 

Huumorimeelega paistab sul kõik jätkuvalt korras olema. Kui palju see sind igapäevatöös aitab?

Ega ma nüüd alati ka nii lõbus ei ole. Aga mul on väga hea huumorimeelega abikaasa [Enn Käiss − toim.], kes on aidanud ka minu ellusuhtumist optimistlikumaks muuta. See ei ole tegelikult üldsegi raske. Pale tuleb hoida lihtsalt päikese poole, siis jäävad varjud selja taha ja sa ei näe neid. Neid polegi mõtet vaadata.

Sa oled sündinud Kohtla-Järvel. Kas sa omal ajal oskasid mõelda, et Ida-Virumaa ei jää mitte ainult su sünnimaakonnaks, vaid et sa jäädki siia elama?

Tegelikult ma tahaks veel nüüdki ära minna, aga ei saa, sest siin on nii põnev. Kogu aeg juhtub midagi huvitavat. Omal ajal oli tõesti nukker, kui kõik koolipõlvesõbrad ära läksid. Seejärel läksid treeningukaaslased − orienteerujad olid põllumajandusülikoolis oodatud. Aga keegi pidi vanemate juurde jääma, sest ka mu õde läks ära.

Mu vanavanemad elasid tegelikult Järva maakonnas Roosna külas. Kohtla-Järvele tulid nad lastega küüditamise hirmust, sest vanaisal oli teisigi “patte” hinge peal peale selle, et ta oli tubli töömees − ta oli olnud vabadussõjas soomusrongi peal.

Hiljem hakkas isa mulle Kohtla-Nõmmele maja ehitama, mille ma pärast Ennu abiga valmis sain. Kuhu sa siis enam lähed, kui maja olemas. Ainult et nüüd vajab see remonti, kuid vaatamata sellele, et me mõlemad Ennuga rabame tööd teha, pole kullahunnikut kuskil, mille eest ehitama hakata. Rikkaks pole me küll saanud, kuid see-eest on meil head lapsed − tublid tööinimesed.

Mõnikord ma olen mõelnud, et on vist ikka nii, et kui inimene leiab kogu aeg põhjusi, miks mitte siit ära minna, siis tegelikult ta ei tahagi minna.

Nende ministrite tänukirjadega on ikka niimoodi, et need antakse juubeli puhul. Kuidas sul juubelipidu möödus? Suure kärtsu ja mürtsuga?

Oi, me tegime väga ilusa sünnipäevaekskursiooni. Kogusime suguvõsa kokku ning viisime Ida-Virumaale reisima. Kõigil oli selle üle väga hea meel.

Mis teil Ennuga viga ekskursiooni teha, kaks giidi nagu te olete.

Erinevalt Ennust ei ole mina atesteeritud giid. Ma olen n-ö hädagiid, siis kui Ennu pole võtta. [Naerab.]  Tänagi [intervjuu on tehtud eile − toim.] olin ma giidiks okupatsioonimuuseumi töötajatele. Väga vahva seltskond! Mul ongi alati väga vahvad seltskonnad olnud, näiteks ornitoloogide grupp, kellel jätkus pärast kaevandusmuuseumi külastamist silmi vaid lindude jaoks. Ma sain ka nende kõrval selles vallas palju targemaks. Pühendunud inimesed on täitsa omaette vaatamisväärsus.

Sina nende hulgas. Mis mulje sulle kultuuriminister Urve Tiidus jättis? Sa said tänukirja kätte ju otse tema käest, kui ta käis Kohtla-Järvel kultuurikeskuse renoveerimist vaatamas.

Väga meeldiv inimene. Ära minnes sosistas ta mulle kõrva, et me oleme temaga mõlemad hobuse aasta inimesed. Mina jälle palusin tal tervitada kultuuriministeeriumi asekantslerit Anne-Ly Reimaad, kes on Kohtla-Nõmme inimene.

Ausalt öeldes me pabistasime enne ministri tulekut ikka korralikult, sest ei teadnud, kuidas kõik läheb. Kuid Tiidusega oli väga kerge suhelda. Elus ongi niimoodi, et väga targad inimesed on samas väga lihtsad. Nii ka tema.

Ühel päeval saab Kohtla-Järve kultuurikeskus uhkelt renoveeritud. Mis siis kõik juhtuma hakkab?

Juhtuma hakkab ilmselt see, et meid tulevad külastama ka need inimesed, kes muidu kodunt väljas naljalt ei käi. Kindlasti tahetakse meie majas korraldada ka aastaüritusi, nagu näiteks sportlased ja politseinikud seda teevad. Inimeste uudishimul pole ju piire, aga pärast renoveerimist on ka põhjust meie maja uudistama tulla. Suvel igatahes kolime sisse.