Valeri Kutuzovi elus on kõige tähtsamad pere ja lendamine

24. november 2014 NIINA VOROPAJEVA

9. novembril Estonia kontserdisaalis aasta isa väljakuulutamise pidulikul tseremoonial (vasakult paremale): poeg Andrei koos oma tütre Asjaga, poja abikaasa Katja, vanem tütar Anna koos oma poja Emrega, abikaasa Marina, Valeri Kutuzov koos tütretütar Mayaga, vanema tütre vanem tütar Mira, proua Evelin Ilves, vanim lapselaps, pojatütar Kristina ning noorem tütar Natalja koos oma tütre Evaga.

“Tütretütred räägivad, et tahavad ka lenduriks saada. Miks ka mitte? Minu salgas on kaks neidu, nii et kõik on võimalik,” on politsei- ja piirivalveameti lennusalga eskadrilli ülem, kolme lapse isa ja kuue lapselapse vanaisa kolonelleitnant Valeri Kutuzov veendunud. Ka tema unistas juba lapsepõlvest peale lenduriks saada. See unistus sai alguse Puru väikesel lennuväljal, kus Valeri käis koos isaga lennukite õhkutõusmist ja langevarjuhüpete tegemist vaatamas.

Valeri Kutuzov kasvas üles Kohtla-Järvel kaevuriperes − tema isa ja ema töötasid kogu elu Ahtme kaevanduses. “Meie sugulaste seas sõjaväelasi ei olnud, mina olen esimene,” räägib ta. “Juba kaheksandas klassis otsustasin kindlalt, et hakkan tegelema sõjalennundusega ja lendama hävituslennukiga.”

Nägi unes Jõhvi vaksalit

 

 

Lõpetanud 14. keskkooli [praegune Ahtme gümnaasium], otsustas Valeri astuda Tšernigovi kõrgemasse sõjaväe lennukooli. Ent selgus, et sinna võetakse alates 17. eluaastast. Valeri sai 17aastaseks oktoobris, vastuvõtt aga oli augustis, seetõttu tuli tal taotleda kaitseministeeriumi eriluba.

“See oli minu elus üks raskemaid perioode,” meenutab Valeri õpingute algust. “Vanuse tõttu mulle mingit allahindlust ei tehtud, kõik oli nagu sõjaväes: riviõpe, laskmine, vahtkonnad. Ja ehkki see oli minu teadlik valik, oli algul ikkagi väga raske. Esimesed pool aastat nägin pidevalt unes Jõhvi vaksalit, kust ma kodust ära sõitsin, ja tahtsin tohutult sinna tagasi. Seda enam, et Kohtla-Järvele oli maha jäänud mu kallim.”

3. märts on eriline päev

Sel aastal täitus 40 aastat Valeri ja Marina esimesest kohtingust. See toimus 3. märtsil 1974. aastal.

“Marina Jerofejeva õppis 14. koolis, kuhu mina tulin 9. klassi pärast 7. kooli lõpetamist,” räägib Valeri. “Tüdrukud pöörasid uustulnukatele alati tähelepanu ning ma hakkasin Marinale meeldima. Ja tema mulle. Tantsisime koolipidudel, 3. märtsil aga kutsusin teda ametlikult esimesele kohtingule. Ning meie pere tähistab juba 40 aastat igal aastal seda päeva.”

Valeri ja Marina elu oli aga imelisel kombel seotud juba enne kohtumist koolis − nagu selgus, olid nad ühes lasteaias käinud ning veel enne seda olid nende emad raseduse ajal ühte ja sama polikliinikut külastanud.

Abikaasad peavad Valeri teenistuse tõttu palju aega teineteisest lahus olema. “Kuid ma olen oma abikaasas alati 200 protsenti kindel ja tema on kindel minus. Meil on väga usalduslikud suhted,” räägib Valeri. “Muidugi ei ole meie elus kõik alati päris pilvitu olnud, kuid lahku minna ei ole meil kunagi pähe tulnud.”

Marina ja Valeri abiellusid 1978. aastal, kui Valeri veel lennukoolis õppis. Aasta hiljem, kui ta kooli lõpetas, suunati ta kolmeks aastaks Poolasse. Marina jäi koos pojaga Kohtla-Järvele ning alles hiljem sõitis mehele Poolasse järele. Seal sündis Kutuzovite perre tütar. Seejärel oli teenistus Kaug-Idas.

Tuli alustada nullist

1990. aastal astus Valeri akadeemiasse, kuid õpinguid seal lõpetada tal ei õnnestunud. 1991. aastal Eesti taasiseseisvus ning pere otsustas kodumaale naasta. “Kolm last ja kaks kohvrit − see oli kõik, millega me Kohtla-Järvele tulime. Elasime vanemate juures,” meenutab Valeri keerulisi aegu, mil tal tuli oma karjääri sama hästi kui nullist alustada.

17 aasta möödudes kodumaale naasnud 33aastasel kolonelleitnandil Eesti kodakondsuse saamisega probleeme ei tekkinud − vanaisa ja vanaema elasid siin esimese Eesti Vabariigi ajal −, aga eesti keele oskus oli, nagu ta ise ütleb, primitiivsel tasemel. Valeri läks keelekursustele, kuid neist oli vähe abi. “Oli vaja eesti keeles suhelda ja nii ma läksin 6kuulistele piirivalvurite kursustele, mis olid midagi noore võitleja kursuste laadset,” räägib ta. “Pikka aega ei teadnud seal keegi, et ma ohvitser olen, imestati vaid selle üle, et ma nii hästi tulistada oskan. Hiljem tehti mulle ettepanek jääda teenima piirile, kuid mina tahtsin lennata ning just siis loodi Tallinnas lennundusosakond, kuhu mind vastu võeti.”

“Osakonnas oli kõigest kolm inimest ning me tegelesime dokumentatsiooni ja korraldustööga − osakond loodi nullist ning lendamisest võisin ma siis vaid unistada, kuna lennukeid Eestil ei olnud,” jutustab Valeri. “1992. aasta lõpus otsustas Saksamaa kinkida Eestile kaks lennukit. Esimene lend toimus 9. veebruaril 1993. aastal − seda päeva peetakse Eesti piirivalvelendude alguseks.”

Valeri pere jäi Kohtla-Järvele ning kuus aastat käis mees kodus naise ja laste juures vaid puhkepäeviti. “Mõnikord Kohtla-Järve kohal lennates lehvitasin neile tiibadega,” meenutab ta. “Palk ei võimaldanud Tallinnas korterit osta ning alles kuus aastat hiljem sain ma ametikorteri.”

Side Kohtla-Järvega ei ole neil aga tänini katkenud. Kord kuus külastavad Kutuzovid kodulinna, kus elab Marina ema, ning käivad vilistlaste kokkutulekutel koolis, mille on muuseas lõpetanud ka nende poeg, mistõttu käivad nad kokkutulekutel alati koos pojaga.

Hoolitsev vanaisa

Valeril ja Marinal on kuus lapselast, vanim 12aastane, noorim pooleteisene.

Tallinnas elava poja peres kasvab kaks tütart. Vanemal tütrel on poeg ja tütar. Nad elavad Istanbulis, kus tütar oma abikaasaga tutvus, kui pedagoogikaülikoolis idamaade keeli õppides Türgis stažeeris.

“Niipea kui nad kuulsid, et ma aasta isaks sain, jätsid nad kõik oma tööd ja tegemised pooleli ning lendasid Istanbulist Tallinna, et pidulikul tseremoonial kohal viibida. Nii et 9. novembril tuli kogu meie pere kokku, ja seda ei juhtu kuigi tihti,” räägib Valeri. “Meil abikaasaga oleks kahekesi väga nukker, kui poleks neid kohtumisi, ehkki nende ajal pööratakse kogu maja lausa pea peale. Ent väikesed lapsed tõstavad alati tuju. Ja meil abikaasaga on väga hea meel, et meie noorim tütar koos oma tütrega meie juures elab.”

Vaatamata sellele, et vanaisa on töö tõttu alati väga hõivatud, veedab ta suurema osa oma vabast ajast tütretütrega. “Tüdruku kasvatamisel on väga oluline roll meesterahval,” ütleb Valeri. Just tema viib tütretütart lasteaeda ja toob ta sealt koju ning külastab lasteaiapidusid, puhkepäeviti aga käib koos temaga võimlemistundides. “Tuled väsinuna koju, tüdrukutirts aga surub end sinu vastu ja kogu väsimus on nagu käega pühitud. Vanaisad ja vanaemad suhtuvad lastelastesse hoopis teisiti kui oma lastesse,” jagab Valeri oma rõõmu pidevast suhtlusest tütretütrega.

Lennuvalmis 24 tundi ööpäevas

Valeri naljatab: “Ma magan nii − ühel pool naine, teisel pool telefon, mis võib iga hetk helisema hakata ja lennukäsu edastada.”

Lennusalga eskadrill teeb piirivalve- ja transpordilende ning otsingulende, kui mõni inimene on ära kadunud. Samuti otsib keskkonnareostusi ja toimetab inimesi haiglasse, näiteks saartelt. Inimesi on ära toodud ka Soomest, Rootsist, Taanist ja Venemaalt. Vajaduse korral veab eskadrill lennukiga isegi presidenti.

Viimasel ajal tuleb tihti patrullida Euroopa välispiiri, eelkõige selleks, et ühes merepäästjatega avastada piiri ületavaid immigrante.

“Immigrandid püüavad Aafrikast Itaaliasse ja Kreekasse jõuda hinge vaakuvatel alustel ning juhtub, et poole teekonna peal ütleb paadil mootor üles ja inimesed veedavad mitmeid päevi merel vee ja leivata,” räägib Valeri. “Nii et me otsime neid eelkõige selleks, et aidata neil ellu jääda ning nad seejärel riigile üle anda.”

Kui lendur lendab, siis ta elab 

Valeri abikaasa on hariduselt meedik ning töötas omal ajal Puru haiglas, seejärel aga oli samuti teenistuses − piirivalve tervisekeskuses. Praegu on ta pensionil. Küsimusele pensionile mineku kohta vastab Valeri, et jätkab lendamist seni, kuni tervis lubab. Ja tervise üle ta kurta ei saa: mees tegeleb spordiga, jättis kümme aastat tagasi suitsetamise maha ning võtab hommikuti külma dušši. “Ma liigun. Ja mis puudutab teenistust, siis võin öelda nii: kui lendur lendab, siis ta elab.”

Just sellise põhimõtte järgi elabki Valeri Kutuzov − lennusalga eskadrilli ülem ja suurepärane perepea, kelle Eesti naisliit tänavu aasta isaks kuulutas.