Pedagoogiks tänu koondamisele

17. november 2014 IRINA KIVISELG

GALINA TROFIMOVA: "Töö koolis köidab mind sellega, et siin on elav loominguline õhkkond, väga hea keskkond arenemiseks ja enesetäiustamiseks. Ja sa pead ka ise pidevalt õppima, muu hulgas õpilastelt..."

Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse tehnoloogiaõppe osakonna juhataja Galina Trofimova pälvis oktoobri viimasel päeval presidendi hariduspreemia kutsehariduse arendamise eest Ida-Virumaal. Mäetööde ja keemiaprotsesside operaatori eriala on selle poolest unikaalsed, et neid õpetatakse ainult Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses, ent tänu Galina Trofimova ettevõtlikkusele on seal loodud laboratooriumid, mis on varustatud kõrgtehnoloogiliste seadmetega. Ebatavaline on see, et tema kandidatuuri esitas konkursile ametiühing ning initsiaatoreid toetasid piirkonna tööstusettevõtete juhid, kellega Trofimova juba palju aastaid tihedat koostööd teeb. Edu valemitest ning igapäevastest muredest ja rõõmudest me temaga rääkisimegi.  

Olete lõpetanud Leningradi Lensoveti-nimelise tehnoloogiainstituudi keemiatehnoloogiainseneri erialal, kuid hakkasite hoopis õpetajaks. Kuidas see juhtus? 

Ära iial ütle “iial”. Pärast kõrgkooli lõpetamist tegelesin keemiatööstuste käivitamisega Valgevenes, Gruusias, Ukrainas. See oli tohutu kool, kust ma sain teadmised mitte ainult keemiatehnoloogia vallast, vaid ka automaatikast, elektritöödest, tootmisest ja projekteerimisest ning tehnilise dokumentatsiooni väljatöötamisest. Seejärel tulin põlevkivikeemia tootmiskoondise juhatuse kutsel koos perega Kohtla-Järvele, kus 1978.-1992. aastani töötasin peamehaaniku osakonnas.

Ma ei osanud arvatagi, et hakkan kunagi kedagi õpetama. Enamgi veel, meie peres oli pedagooge − ema ja õde − ning ma teadsin suurepäraselt, kui raske ja kohati ka tänamatu see töö on. Ükskord olin oma väikese tütrega haiglas ning pidin seal hooldama mitut palatis olnud last. Professor, kes seda kõike pealt vaatas, ütles: “Te olete vist pedagoog.” Mina sain toona selle peale kohutavalt pahaseks: “Mitte mingil juhul, ma olen tehnoloogiainsener!”

Ent nagu näete, oli ta selgeltnägija. Tegelikult läks kõik nii, nagu seda sageli elus ette tuleb − ettevõttes olid koondamised ja mindki koondati. Hiljem, kui sain toonaselt Kohtla-Järve polütehnikumi keemiaosakonna juhatajalt Natalja Beljugalt ettepaneku hakata tulevastele keemikutele eriaineid õpetama, jäin nõusse. Sellest mu pedagoogikarjäär alguse saigi.

Ja te tunnete end omal kohal olevat?

Ma arvan küll, kuna ma olen hariduse vallas töötanud juba üle 20 aasta. Tõsi küll, enam mitte tehnikumis, vaid Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses − mõni aasta tagasi õppeasutused ühendati.

Teile tehti ettepanek asuda juhtima kutsehariduskeskuse tehnoloogiaosakonda. Mis oli alguses kõige raskem?

Alustada on alati raske. Kõige keerulisem oli panna noored huvituma tehnikaerialadest − tehnikumi võtsime me õpilasi pärast keskkooli või gümnaasiumi lõpetamist ja õpilased tulid meile enamasti juba välja kujunenud soovidega, siin aga avati rühmad ka põhikooli lõpetanutele. Meie juures õppida ei ole kerge ja stereotüübidki segasid varem − arvati, et kutsekooli lähevad mitte just kõige paremad õpilased… Nii et tuli veenda, keelitada, tõestada. Ent rühmad oleme me alati kokku saanud.

Praegu on selles mõttes lihtsam?

Ma arvan, et kutsehariduse imago on muutunud, tööliserialade prestiiž kasvab ning viimaste aastatega on kutsehariduskeskuses ka väga palju renoveeritud ja tehtud. Näiteks meie tehnilist baasi võivad paljud kadestada. Sellegipoolest ei saa öelda, et õpilaste vastuvõtt on lihtne, eriti keemiaerialadele, ning õpilasigi on iga aastaga üha vähem. Sellele vaatamata läks vastuvõtt sel aastal teiste õppeasutustega võrreldes väga hästi.

Millega õnnestub praegu noori köita?

Sõnadest on vähe abi, aitab ettevõtete toetus. Õppeasutuste ühendamisel oli mäetööde eriala välja suremas ning ainult koostöö Eesti Energia Kaevandustega aitas selle suuna ellu äratada. Praegu on rühmad avatud põhikooli ja gümnaasiumi baasil ning abiturientidel on suurenenud huvi nende erialade vastu, kuna kõik lõpetajad leiavad töö. Suureks abiks ja stiimuliks on õpilastele Eesti Energia Kaevanduste stipendium − seda saab igal aastal viis paremat mäetööde eriala õpilast.

Tihedas koostöös Viru Keemia Grupiga on meie kutsehariduskeskuse õpilastel möödunud õppeaastast võimalus ka töökohapõhiselt õppida. Töötavatel inimestel on võimalik end toomisest lahti rebimata omandada haridus või tõsta oma kvalifikatsiooni. Õppekava raames veedavad nad kaks kolmandikku ajast oma töökohal, õppeasutuses aga saavad teoreetilised baasteadmised. Tänu sellisele koostööle on abiturientide seas järsult kasvanud huvi keemiaprotsesside operaatori eriala vastu. Sel aastal avame veel kaks rühma ning lõpetajad hakkavad tööle Petroteri III tehases.

Kvalifikatsioonieksamite läbiviimisel teeme tihedat koostööd ettevõtetega ning nende esindajad kuuluvad komisjoni koosseisu. Keemiaeriala õpilased teevad seda eksamit juba seitse aastat, mäetöölised viis. Võin kinnitada, et tekkinud on tihedad partnerlussuhted peaaegu kõikide Ida-Viru ettevõtetega: need on Molycorp, Novotrade Invest, Nitrofert ja paljud teised.

Koostöös Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži rektoraadiga on välja töötatud kolm elektroonilist õpikut, mis on kättesaadavad kõikide kutseõppeasutuste ja kõrgkoolide keemiatehnoloogia eriala õpilastele. Meie kooli lõpetajad jätkavad sageli õpinguid Virumaa kolledžžis.

Kas see on kohustuslik? 

Põhimõtteliselt on see vabatahtlik, kuid me suuname kõiki. Sest on ju tore saada õpingute lõppedes kaks dokumenti − eriala omandamise kohta ja rahvusvahelise sertifikaadi. Kusjuures kvalifikatsioonieksam on tasuline, meie õpilased aga ei pea midagi maksma, kuna haridusministeerium kompenseerib kõik kulutused.

Mäetööde ja keemiaprotsesside operaatori eriala ei õpetata rohkem kusagil Eestis. Kas teil tuli kõik õppekavad ise välja töötada?

ah. Ja selleski on abiks koostöö piirkonna tööstusettevõtetega − me püüame kaasata ettevõtete spetsialiste õppekavade ja kutsestandardite väljatöötamisse ning loengute pidamisse. Kasu on ilmne: kutsehariduse omandajad saavad oma teadmised n-ö esmaallikast, tööandjad aga saavad nõutava kvalifikatsiooniga töölised.

Dokumentidele, mille ametiühing konkursile esitas, kirjutas alla poolsada õpetajat ja töötajat − peaaegu kogu kollektiiv. See räägib esiteks austusest teie vastu ja teiseks teie töö tunnustamisest. Mis te ise arvate: mis on juhi edu saladus? 

Osakonnajuhataja põhiülesanne on tagada, et kõik töötaks ja toimiks. Meie osakonnas on 17 rühma, kus õpib 250 õpilast, ning 15-16 pedagoogi ja laboranti. Meil on õnnestunud kaasata ka linna ettevõtete spetsialiste, kes eriaineid õpetavad. Kahtlemata parandab see õpetamise kvaliteeti.

Osakonnajuhatajana näen ma oma peaülesandena abiks olemist: kui tarvis, siis nõu andmist, suunamist ja toetamist. Inimestelt peab nõudma, kuid nõudmisi ei tohi liiga kõrgeks ajada − kõikidelt ikka nende võimete ja võimaluste järgi. Ma ei karda kõlavalt öelda, et meil on välja kujunenud väga töökas ja loominguline kollektiiv, kus kõik püüavad üksteisest lugu pidada. Ma usaldan oma kolleege. Selles vist ongi edu põhisaladus.

Mis praegu muret teeb?

Meil oli minu arvates väga hea tööstustehnoloogia eriala, mille endine direktor likvideeris, ning nüüd mõtleme, kuidas seda taastada. Meie tööstuspiirkonna seisukohast on väga oluline kompleks − automaatika ja tehnoloogia.

Te osalesite vahetult kutsehariduskeskuse renoveerimise strateegia väljatöötamises. Mille üle võite uhke olla? 

Tehnilise baasi üle, mis on õnnestunud luua tänu projektidele ja Euroopa rahale. Meil on väga hea meel näiteks simulaatorite üle, millel võivad praktiseerida tulevased mäetöölised. Meie keemialaboratooriumi varustust kadestavad vahel isegi ettevõtted ning tuleb ette, et spetsialistid paluvad luba meie baasis töötada. Ja me pole vastu − ka see aitab vastastikust koostööd arendada.

Kas on veel, millest unistada? 

Hariduses ei tohi peatuda. Kõik muutub, kiiresti arenevad automaatika ja elektroonika, tööstustehnoloogiad. Et olla heal tasemel, on tarvis pidevalt oma teadmisi täiustada. Püüame arendada kõiki suundi, kuid praegu pöörame põhitähelepanu mäeeriala laboratooriumi arendamisele − siin on veel väga palju vaja ära teha. Ja on veel üks unistus − luua protsesside ja aparaatide laboratoorium, kus saaksid oma oskusi täiustada kõikide meie osakonna erialade õpilased.

Kui võrrelda praegusi õpilasi nendega, kelle juurde te kaks aastakümmet tagasi tulite, siis milliseid erinevusi märkate? 

Varem käitusid õpilased pedagoogide suhtes korrektsemalt. Praegu on kõik keerulisem, kuna ühiskonnas on üldse suhtumine õpetajaametisse muutunud,  ärevaks teeb see, kuidas noored vahel oma juhendajatest räägivad. See ongi vist peamine erinevus.

Kas te ei ole tahtnud koolist ära minna?

On olnud igasuguseid aegu ja meeleolusid, kuid ma olen kooli jäänud. Olen harjunud alustatut lõpule viima. Töö koolis köidab mind sellega, et siin on elav loominguline õhkkond, väga hea keskkond arenemiseks ja enesetäiustamiseks. Ja sa pead ka ise pidevalt õppima, muu hulgas õpilastelt…

Nüüd ka natuke naistejuttu. Kas teil on mõni harrastus nii-öelda hingele?  

Ma armastan reisida.

Kas on mõni riik, kuhu sõita unistate?

Praegu on piirid lahti ning ma olen juba paljudes kohtades jõudnud käia. Kuid ookeani taga, teistel mandritel ei ole veel õnnestunud käia. Sellest võibki unistada.

Kas te olete juba otsustanud, kuidas te oma preemiat kulutate?

Veel mitte. Võib-olla kulutangi reisimisele.