Ametnike palk kasvas keskmisest kiiremini

14. november 2014 MARIS LAURI, rahandusminister, Reformierakond

Avalik teenistus hõlmab riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutusi, see on oluliselt väiksem kui valitsussektor või avalik sektor. 2013. aastal töötas avalikus teenistuses 29 950 inimest, st 22% kõikidest avaliku sektori töötajatest. Võrreldes 2008. aastaga, mil riigiteenistujate arv oli tipus, on avalikus teenistuses töötavate inimeste arv vähenenud ligi 6%.

Avalikus teenistuses olijaist töötas riigiasutustes üle 24 000 ja kohaliku omavalitsuse asutustes 5733 inimest. Avalikus teenistuses olijatest oli ametnikke 21 500 ja töölepinguga töötajaid alla 8500. Uue seaduse jõustumine tõi kaasa ametnike arvu vähenemise 21%, kuna oluliselt kitsenes ametniku mõiste.

Üldist tähelepanu saavad tavaliselt siiski avaliku sektori keskvalitsuse töötajad ja ka valisussektor, kuid siin tuleb teha väga selget vahet nende sektorite puhul. Ametnike hulka kuuluvad näiteks ka politseinikud ja valitsussektori hulka kuuluvad õpetajad ja arstid.

Ametnike arv vähenes eelmisel aastal, kuid keskvalitsuse töötajate arv suurenes 1% võrra, kuna sihtasutustes ja avalik-õiguslikes asutustes töötajate arv kasvas 6,4%. Samas riigieelarvelistes asutustes töötajate arv vähenes 2%. See tähendab seda, et riik on suutnud kontrollida n-ö keskvalitsusele lähemal asuvaid asutusi, kuid need, mis jäävad kaugemale, on paisunud. Tulevikus tuleb kindasti sellele protsessile oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.

Eesti tööealine elanikkond väheneb ning loomulik on eeldada, et ka valitsussektoris liigub töötajate arv enam-vähem sünkroonis sellega. Oluline on, et valitsussektori töötajate osakaal ei tõuseks hõivatute seas. See tähendab, et valitsussektori töötajate arv peaks igal aastal vähenema ligikaudu 500 inimese võrra, võib-olla isegi kiiremini.

Kas selline dünaamika on võimalik? Jah, kuid see tähendab pidevat tööd. Töötajate arvu vähendamine ei tohi olla selline, et me liigutame avaliku võimu olulisi funktsioone lihtsalt teistesse valitsussektori osadesse. Asju tuleb vaadata kompleksselt ja üldisi eesmärke silmas pidades. Oluline on tagada, et avaliku võimu funktsioonid jääksid sinna, kus on nende õige koht.

Professionaalsed ja pühendunud ametnikud on üks riigi alustaladest. Seetõttu on oluline, et sellised töötajad leiaksid endale väljakutseid avaliku teenistuse sees, mitte ei lahkuks avalikust teenistusest. Siin on mitmesuguseid arenguid.

Üks arengutest on kindlasti seotud tasustamisega. Eelmisel aastal oli ametnike keskmine kuupalk 1181 eurot, mis on 25% kõrgem riigi keskmisest. Selline kõrgem tase on põhjendatud sellega, et ametnike kvalifikatsioon on oluliselt kõrgem kui keskmiselt. Samuti on ametnike vastutus tihtipeale oluliselt suurem. Kõrgharidusega töötajate osakaal ametnike seas oli eelmisel aastal 71%, samas kui majanduses tervikuna oli kõrgharidusega töötajate osakaal 39%.

Eelmisel aastal kasvas ametnike palk keskmisest kiiremini. Kui vaatame reaalpalka, siis kasvas see riigiametnikel 10%, kuid riigis keskmiselt 4%. Samas me ei tohi süüdistada, et ametnike palgakasv on liiga kiire. Nimelt tähendas majanduskriis valitsussektoris oluliselt sügavamat reaalpalga langust kui majanduses. 2009.-2012. aastani vähenes valitsussektoris reaalpalk 16%, kuid majanduses tervikuna 4%.

Pärast sellist tugevat kasvu eelmisel aastal tuleb tulevikus jälgida seda, et palgakasv ei osutuks liiga tugevaks. Kuid see ei tähenda, et üksikutes avaliku sektori valdkondades ei oleks kiirem palgatõus õigustatud. Nii on tuleva aasta riigieelarvesse plaanitud suurem palgatõus õpetajatele, arstidele, kiirabi- ja hoolekandeteenuste osutajatele, kultuuritöötajatele, siseturvalisuse valdkonna töötajatele.

Oluline aspekt ametkonna arengus on kindlasti see, kui paljud inimesed tööl püsivad, ehk voolavus. Kriisiaegne ja -järgne sügav palgalangus suurendas mõnevõrra töötajate voolavust, kuid tänu palgatõusule on see mõnevõrra vähenenud ja oli riigiasutustes eelmisel aastal 7%.

Uus avaliku teenistuse seadus muutis kohustuslikuks ametnike leidmise konkursside korraldamise teel. Tuleb märkida, et üldiselt on need õnnestunud. Keskmiselt laekus ühe konkursi kohta eelmisel aastal 13 avaldust. Luhtunud konkursside osakaal vähenes 19,5%-lt 15,5%-le, aga see näitaja võiks olla parem.

Muret tekitab tippjuhtide leidmine avalikku teenistusse. Viimasel ajal on kandidaatide arv konkurssidel olnud tagasihoidlik. Nii nagu erasektoriski, tuleb avalikus teenistuses ja avalikus sektoris laiemalt arvestada sellega, et juhtide puhul ei ole palk kõige olulisem aspekt töö jätkamiseks või vastuvõtmiseks, hoopis olulisem on väljakutsete olemasolu,  tulemuste saavutamise võimalikkus. See tähendab, et ka avalikus teenistuses ja valitsemissektoris laiemalt tuleb tõsisemalt tegelda juhtimiskvaliteedi ja arenguvõimalustega.

Need aspektid on olulised ka madalamatel teenistustasemetel. Heade töötajate saamiseks ja hoidmiseks tuleb tegelda avalikus teenistuses karjääri planeerimisega, uute väljakutsete ja enesearenduse pakkumisega. Selle teemaga on tegeldud, kuid saavutatuga ei saa veel päris rahul olla.

Kõikide eelnimetatud, aga ka muude väljakutsetega toimetulemiseks ja arengusuundade seadmiseks on valminud riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamat. Selles kirjeldatakse riigi personalipoliitika eesmärke ja pakutakse nende saavutamiseks sobivad lahendused. Selle valge raamatu esitab rahandusministeerium lähiajal valitsusele kinnitamiseks.

Maris Lauri 12. novembril riigikogus esitatud ülevaade avaliku teenistuse aruandest.