Lõbusate ja leidlike klubi tuli linnajuhile kasuks

10. november 2014 ILJA SMIRNOV

Maksim Volkov elab viis päeva nädalas ametnikuelu, mis on ülevaatlikkuse mõttes koondatud ühte paksu märkmikkalendrisse. Talle ei meeldi, et temalt kui KVNi mängude austajalt oodatakse igal ajal naljatamist.

Narva abilinnapea ametisse sattus aasta algul üpris ootamatult Maksim Volkov. Kohalikud tundsid teda varem lõbusate ja leidlike klubi KVN eestvedajana Eestis, kuid nüüd rassib ta majandusprobleemide kallal. Ta suhtleb inimestega netivõrkudes ja on kuulutanud end kliki kaugusel olevaks juhiks.

Narva on n-ö asi iseeneses. Milliseid põnevaid tähelepanekuid ja järeldusi olete jõudnud teha linna kohta, mida Eestimaal peetakse paljuski saladuslikuks?

Rahvasuu heidab nalja, et kui Narva, Pärnu ja Tartu tunduvad olevat kusagil kaugel, tähendab see, et olete Eestis piisavalt kaua elanud. See on tüüpiline tallinlase stereotüüp. Arvamus, et Narva on “asi iseeneses”, on üks selle stereotüübi väljendusi. Tegelikult olen viimase üheksa kuuga vaid veendunud selles, et Narva on normaalne ja hea linn. Muidugi on siin pealinnaga võrreldes palju teha, kuid see ei ole eriti sobiv võrdlus, sest pealinna regioon erineb kaugematest regioonidest igas riigis.

Ma ei ole Narvas pettunud. Tõsi, selleks et mitte pettuda, ei tasu end võluda lasta – see on lihtne reegel, mida püüan järgida.

Ja ikkagi, kas Narva on nagu nainegi – saladuslik?

Narva suhtes eksisteerib mingi kartus. Üks pealinna ajakirjanik küsis mult pärast mu ametisse nimetamist, kas minu juures käivad nüüd Narva oligarhid, lüües jalaga ukse lahti ja nõudes mingi lepingu või hankeotsuse allkirjastamist. Narva elanikud selle peale naeravad ja hakkasin minagi muigama, kui olin aru saanud, kuidas siin asju aetakse. Ent väljastpoolt Narvat pärit inimesel kujuneb meedia loodud räpase maine tõttu just selline pilt. Vabariigi meedia haarab meelsasti siit kandist negatiivse varjundiga uudiseid, kusjuures positiivsed või neutraalsed uudised on teisejärgulised. See on suur probleem, sest kui ma hakkan Tallinnas väitma, et siin on kõik korras ja tegelikult on pealinnaga võrreldes isegi plusse, jääb hirm selle regiooni ees ikka segama.

Siin on tõesti mõningad spetsiifilised jooned, aga need pole mingil määral hirmutavad.

Oma karjääri jooksul olete töötanud ka meedias, aga nüüd mõtlete, nagu oleksite teiselt poolt barrikaadi.

Mul on raske võrrelda, sest meedias olin ma selle nähtamatu rinde reamees, siin on mul aga raske end reameheks pidada. Ent mul oleks kõigile meie väljaannetele, eriti eestikeelsetele, tungiv soovitus: otsige rohkem positiivset, et ei jääks muljet, nagu algaks Ida-Virumaa piirilt mingi ohtlik riik.

Ka teie ise tegelete aktiivselt Narva mainega: suhtlete Facebookis, kirjutate pressiteateid. Kas linnavalitsuses ei olegi inimest, kes seda teeks?

Kui te vaatate koosseisu, siis näete, et meil puudub seniajani avalike sidemete valdkonna nõunik või spetsialist. Ma pean seda hiiglaslikuks möödalaskmiseks ning nüüd, mil on arutusel linnavalitsuse uus struktuur, peab selline spetsialist tekkima. Selle tööga tuleb tegeleda iga päev ja mitte ainult propagandaga selle sõna halvemas tähenduses, vaid info edastamiseks. Linnaelanikud peavad teadma, mis siin toimub, et ajakirjanikud ei peaks teavet ametnikelt tangidega kiskuma. Tööle asudes püstitasin endale ülesande olla abilinnapea, kes on inimestest kliki kaugusel.

Kas oskate kirjeldada enda kujutlust Narvast kuidagi loominguliselt, nagu tegi seda kolledži direktor Katri Raik?

Mis tal siis oli?

Ta kirjutas raamatu.

Kas nii, et kõik on vilets, kurb ja kole? Või midagi sellesarnast? Ma pole seda lugenud, sellepärast küsin.

Ta kirjutas, kuidas ta Narvat avastas. Teiegi avastasite enda jaoks Narva. Ehk on ka teil auditooriumile midagi öelda?

See on suur vastutus, seepärast pigem hoidun selliste asjade rääkimisest kõigest üheksa kuu möödudes. Võib-olla aasta või pooleteise pärast…

Kui pole saladus – miks te seda raamatut lugenud ei ole?

Ei ole tahtnud. Ma tean, et see ilmus, aga minu prioriteetide nimekirjas on hulk kirjandust eespool.

Teilt küsivad ajakirjanikud kommentaare, meedias on avaldatud isegi teie pulmafotosid. Kuidas suhtute avalikkuse kõrgendatud tähelepanusse?

Mul on kindel reegel: hoida alati lahus isiklikku elu avalikust ja tööalasest. Arusaadavalt on abilinnapea amet avalik igas mõttes: ma ei saa lubada endale Facebookis sõimusõnu, kuigi mõnikord on selleks põhjust ja enne ametisse nimetamist ma oma tundeid tagasi ei hoidnud. Ühena linna nägudest aga tuleb mul käituda oma staatusele vastavalt ja pidada meeles, et olen alati sihikul. Ma ei ole muidugi Johnny Depp ega president Ilves, kellele suunatud tähelepanu on ööpäevaringne, ometi ei jää meedial märkamata ükski äkiline samm ja tähtsam sündmus. Võtame arvesse ka seda, et meie riik ei ole suur ja uudiseid aeg-ajalt napib ning siis muutub uudiseks kõik, mis ette jääb. Näiteks nagu minu pulmad – suvel ei toimu midagi erilist, aga meedial tuleb ju midagi kajastada.

Kuidas teie abikaasa sellesse suhtus?

Ta teadis, kellega abiellus – rahulikku elu polnud kindlasti loota.

Kuidas teil õnnestub ühitada pereelu riigi suuruselt kolmanda linna majanduse juhtimisega? Kas teil on oma aja jaotamisel mingeid salanippe?

On vaid üks isiklik salanipp – väga tark naine, kes oskab olukorda mõista ja sellega leppida. Siis on nii, et kas sa juhid või mitte, ja kui me elame viis päeva nädalas lahus ja näeme teineteist heal juhul poolteist kuni kaks päeva, on see võimalik ainult teise poole mõistva suhtumise korral.

Kus te praegu tunnete end nagu kodus – kas Narvas või Tallinnas?

Kõikjal tunnen end nagu kodus. Elan ammu mustlase kombel ega näe selles midagi hirmsat. Selles mõttes sobin tööandjale hästi, et Narvas mul peale töötegemise niikuinii midagi muud teha pole. Mind ei sega siin miski, seepärast saan rahulikult pikemaid tööpäevi teha. Muide, meie linnapea põeb samuti töösõltuvust.

Millega mõõdate oma töö efektiivsust? Milliste näitajatega?

Minule on efektiivsuse näitaja paberite liikumise kiirus laual. Kõigepealt need ilmuvad siia, siis liiguvad lahtritesse – kauamängivad, keskpikad ja lühiajalised -, seejärel kaovad. Näitaja on ka see, kui nende paberite igas punktis on midagi ära tehtud.

See on ju sulaselge bürokraatia!

Bürokraatia ei ole iseenesest halb, kui see täidab oma õiget eesmärki. Halb on lugu siis, kui bürokraatlik süsteem hakkab Parkinsoni seaduste kombel ainult iseennast taastootma.

Kui teid jaanuaris abilinnapeaks määrati, kerkis iseenesest korruptsioonikindluse küsimus. Kas möödunud üheksa kuu jooksul on korruptsioonikindlus juba proovile pandud?

Mida saab mulle teha, kui ma ei nõustu mingi ettepanekuga? Tulgu see kas või kõrgetelt ametnikelt. Mind võib vallandada, kuid ma ei hakka selle pärast põdema.

Et siiani pole vallandatud, siis järelikult pole pakutud või olete vastu võtnud…

Kui oleksin nõustunud, oleks see ammu kõigile teada. Mulle öeldi, et siit kabinetist on kaks abilinnapead käeraudades ära viidud, ja ma ei taha olla kolmas. Ja veel ma tean, et kogu maailma ikka ei saa.

Kas teid on siis proovile pandud?

Et keegi oleks midagi pakkunud, seda ei ole olnud. Võin seda kätt südamele pannes ausalt öelda. Iseasi on olukorrad, kus mulle on tundunud, et pean endale kindlaks jääma, sest olen olnud veendunud, et see on linna huvides. Ja mida mulle kolleegid või saadikud ka ei räägiks, on minu seisukoht kindel ja sellest ma ei tagane, kui mulle ei esitata kaalukaid argumente, mis tõestavad minu arvamusele vastupidist. Selliseid olukordi oli mitmeid, kuid ma ei nimetaks neid korruptsioonimomentideks.

Ma uurisin järele, millega olid seotud siinsed korruptsiooniskandaalid, et n-ö kogemata sisse ei astuks. Ühest küljest pean tänama seadusi – need on üsna palju muutunud, pealegi on minu võimalused mingi otsuse mõjutamisel kellegi kasuks täiesti tühised. Teisalt annan endale aru, et linna juhtkonna, sealhulgas minu töö on pädevate organite pingsa tähelepanu all. See on tore ja teeb mulle ainult rõõmu, sest nii ei tule kellelegi pähe tulla minu juurde mingite tobedate ideedega. Ma ei leia, et peaksime seisma kodumaa eest ja riigi vastu.

Ei saa välistada, et siin, teie kabinetis, on pealtkuulamisseade…

Lähtun sellest, et ongi. Nii on mul rahulikum – saan vajaduse korral öelda, et otsige oma salvestistest. (Naerab.)

Teid Narvas vaadates on raske uskuda, et olete KVNi liige ja naljahammas. Kas te ei karda, et ametnik teis tõrjub ajapikku naljamehe välja?

Ei, ma ju ütlesin, et avalik ja isiklik elu on lahus. Käitumismudel on mul kodus üks, KVNis teine ja tööl kolmas. Võin ju naljahammas olla, kuid tööl ei ole see vajalik – see pole lõbusate ja leidlike klubi.

KVN on tegelikult mõttelaad, ellusuhtumine: kui kehv ka ei oleks olukord, alati on ajusid pingutades võimalik midagi välja mõelda. Ajanappus ei ole samuti katastroof. KVN õpetab töötama kriisiolukorras ja piiratud ressurssidega. Seepärast ongi KVNist välja kasvanud mitmed ettevõtjad, näitlejad, produtsendid – inimesed, kes midagi välja mõtlevad ja otsuseid teevad.

Tähendab mitte niivõrd lõbusad, kuivõrd leidlikud inimesed?

Jah, see arendab leidlikkust. Millegipärast armastavad inimesed KVNi liikmelt kohe naljategemist nõuda. Tegelikult selgitame noortele KVNis kaasamängimise kasulikkusest rääkides, et eelkõige on see hea treening, mis arendab ülesannete lahendamise oskust. See on lühike periood, mil see on inimesele huvitav – 16. ja 20. eluaasta vahel -, ent KVNi kogemus jääb ning tuleb edaspidi kasuks töökohal ja ka teistel eesmärkidel.