Põllumajandus seisab kriisi lävel

10. november 2014 KÜLLI KRIIS

"Talve elab üle, sest söödad on ju varutud, aga kui piima hind kevadeks ei tõuse, siis on põllule minek küsimärgi all," ütles Maage talu peremees Uudo Mesi.

Kui rohkem kui kolmandiku võrra kukkunud kokkuostuhinnad kevadeks kerkimise märke ei ilmuta, jääb mõnel pool põllule minemata.

Põllumehi on tänavu tabanud üks hoop teise järel. Viljasaagid olid küll head, aga need olid seda kogu Euroopas, mis viis kokkuostuhinnad kõvasti alla. Venemaa suve lõpus kehtestatud embargo kukutas piima hinna omahinnast allapoole ning ka liha hind on kolmandiku võrra alla läinud.

“Teravilja hind on juba eelmisest aastast kogu aeg langenud, nüüdseks 40 protsendi võrra. Piima hind on kevadest saati sama palju kukkunud, liha hind, just lehmade oma, 30 protsendi kanti. Varem oli nii, et kui vilja hind oli maas, aitas piim välja − või vastupidi. Praegu on kõik hinnad all põhjas,” rääkis mitut põllumajandusfirmat juhtiv Mihkel Olt, kes kasvatab nii tera- kui köögivilja ning ka piimakarja ja lihaveiseid.

Mägipõllu talus on osa vilja siiani müümata.

“Kogu vili läheb Viru Vilja; kuivatit mul endal ei ole, kui märja vilja sinna viin ja kõik teenustasud maha arvestatakse, siis vaat et tuleb peale maksta,” rääkis peremees Sander Sarap.

Lihaveiseid kasvatav Sarap ütles, et eriti nukraks teeb temale olukorra toetuste vähenemine. “Ammlehmade toetust enam ei maksta, ebasoodsate piirkondade toetust samuti mitte. Nii et loomade pealt ei saa me sel aastal sentigi.”

Kärped viimase piirini

“Laene meil ikka on,” ütles Mihkel Olt, et on pangalt juba maksepuhkust küsinud. “Kodupank on praegu ootaval seisukohal; öeldi, et vaatame aasta lõpuni, mis saab. Kõik kärpemeetmed oleme juba kasutusele võtnud; palgad jätsin viimaseks, aga nüüd on ka need kärbitud. Niipea kui selle ära tegime, lahkus kohe paar inimest. Oleme teinud kõik, mida oleme osanud teha. Praegu teeme tööd ja ootame, mida pank otsustab ja mis üldse edasi saab. Loodame, et hinnad uue aasta alguses mingilgi määral taastuvad ja meie töötajad praegusesse olukorda mõistvalt suhtuvad. Kui selline olukord tuleval aastal edasi kestab, siis on peadirigent pank.  Kas meil endal ja pangal on siis veel piisavalt usku, et käibekapitali laenu võtta?”

Maage talu peremees Uudo Mesi on pisut optimislikum: “Piimakilo eest saan praegu 24 senti, omahind on 25 sendi ringis. Tänu robotlaudale on mul ju töölisi vähem. Lauda jaoks võetud laenu tagasimaksmine praegu veel üle jõu ei käi; pank pakkus küll maksepuhkust, aga esialgu saan ilma hakkama.”

Kuna peaaegu kogu vili läheb oma loomadele söödaks, siis vilja hind Maage talu eriti ei mõjuta. Piima hinna kohta ütleb Mesi, et sööt on ju varutud ja talve elab selle hinnaga üle, aga kevadel põllule küll ei lähe. “Ehk kevadeks lähevad asjad juba paika, kui 30 senti kätte saaks, siis ei oleks häda midagi. Kõrged hinnad teevad kurja rohkem kui head − arvestad selle hinnaga ja kui kukub, oledki hädas. Minul erilisi kokkuhoiuvõimalusi polegi − olen alati lähtunud põhimõttest: ära osta seda, mida sul vaja on; osta seda, ilma milleta sa läbi ei saa.”

Ka Sander Sarap pole maksepuhkusele jäänud: “Laene ja liisinguid jõuan maksta, pigem on veninud jooksvate arvete maksmine. Investeeringuid tuleb küll kõvasti maha tõmmata: masinakuuri ehitus seisab ja mõnigi masin jäi sügisel ostmata.”

Parema kevade lootuses

Sander Sarap ütles maakonna taluliidu juhatuse esimehena, et ühegi põllumehe pankrotti minekut ta praegu veel ei usu. “Püksirihm tõmmatakse viimase võimaluseni pingule ja venitatakse kevadeni välja; detsembris laekuvad toetused aitavad võlad ära maksta. Põllumajandus pole selline äri, mis täna pankrotti lastakse, et homme uus firma luua; põllumajandus on elutöö.”

“Kunagi olukord kindlasti muutub − kui mitte muul moel, siis radikaalselt: nõrgemad kaovad ära ning nõudlus ja pakkumine saavutavad uue tasakaalu.  Kuii kaua selleni aega läheb, ei oska keegi arvata,” tõdes Mihkel Olt.

Tema hinnangul võiks riik tuleval aastal siiski nn top-up-toetust maksta [siseriiklik üleminekutoetus, et tasandada meie põllumeeste madalamaid otsetoetusi võrreldes vanade liikmesriikidega − toim.]. Euroopa Liit on selle võimaluse ette näinud ning näiteks Läti ja Leedu seda ka teevad, Eesti mitte. Samuti võiks riik − kui ta toidu teemat strateegiliselt tähtsaks peab − kaaluda eraldi kriisitoetuste võimalust.

“Meie valitsus on selles suhtes väga kitsi,” ütles Sarap. “Kuna teistes riikides oma põllumehi oluliselt rohkem toetatakse, jääme meie neile konkurentsis alla.”