“Minu võtmeks on head inimesed mu ümber”

7. juuni 2011 TIIA LINNARD

Urve Kilgil on harukordne võime pöörata koole rahvatantsu-usku.


Urve Kilgi käe all harjutades on pääsenud läbi üleriigilise tantsupeo tiheda konkursisõela kokku 129 rühma. Seda on rohkem, kui ükski teine tantsuõpetaja Eestimaal seni suutnud on.

Kas teie mälestuste laekas on alles ka need emotsioonid, kui te ise tantsisite ja osalesite oma esimesel Suurel peol?

Muidugi on – need olid väga ülevad emotsioonid. See oli 1960. aasta laulu- ja tantsupidu. Ma tantsisin siis Tartu ülikooli rahvakunstiansamblis.

Üks asi on osaleda peol tantsijana, teine tantsuõpetajana. Kas tantsuõpetaja üldse saabki pidu täiel rinnal nautida või läheb selle kunstiline pool temale kaduma, sest oma rühmadel on vaja kogu aeg silm peal hoida?

Otse loomulikult ei saa niimoodi, et kontserdi ajal oma rühma üldse ei vaata. Õpetaja leiab oma tantsijad ükskõik kui suurest rahvahulgast alati üles. Peo muljet rikub selline pidev silmanurgast jälgimine siiski väga vähe: see kunstiline pool võtab ikkagi võimust ning emotsioonid haaravad endasse.

Kuidas te suhtute sellistesse eksperimenteerivatesse tantsudesse nagu tänavuse noortepeo kavva kuuluv “Välja kaema”, kus kaerajaan on seotud tangoelementidega?

See tangoelement on seal omamoodi rosinaks ega häiri mind. Küll aga häirivad mind sellessamas tantsus n-ö uuenduslikud rütmimängud. Samm, mis nõuab 3/4 rütmis tantsimist, tuleb millegipärast tantsida 2/4 rütmis. Minule on see kummaline. Ilmselt olen ma liiga vana, et sellistesse eksperimentidesse soosivalt suhtuda.
Teil on seljataga Järve gümnaasiumi tantsupidu, Virumaa tantsupidu ning takkaotsa veel Kohtla-Nõmme tantsupidu.

Jah, ja seljataga on ka raamatu “Ida-Viru tantsuvara” esitlus.

Üks ütlemata tegus aeg.

Me läheme veel naiste tantsupeole. Ja siis me läheme veel Europeadele Tartu (rahvusvahelisele rahvakunstifestivalile – toim.). Ja lõpuks on veel Teatetants augustis (Eestimaa maanteid mööda kulgev tantsuüritus – toim.). Nii et tantsu täis suvi, tantsu täis aasta.

Õpetajate tantsurühm Kuppari tähistas mullu 50 tegevusaasta juubelit. Kuidas on võimalik ühte rühma nii kaua järje peal hoida, ja veel nii edukalt? Tänavugi pääses Kuppari suurele peole.

Ma olen tantsulapsi ju maast madalast kasvatanud ning praegu tantsivadki Kupparis põhiliselt need, kes on minu juures tantsinud algklassidest peale. Kui mõni koht jääb vakantseks, siis kohates mõnda endist õpilast, palun teda tantsima tulla. Tavaliselt nad ei keeldu.

Kes siis Urve Kilgile ära ütleb!

(Naeratab.) Kas just nii… Ju on nendel ikka pisik veres, ja see on aidanud mind väga palju.

Te viisite tänavu väga tihedast konkursisõelast läbi viis rühma, kuid te olete tantsupeol käinud ka üheksa rühmaga.

Üks aasta oli jah niisugune hull aasta. Ma olin eesti keele õpetaja ameti maha pannud ning tantsurühmi juurde tekitanud. Siis tuli aga kooli tagasi minna, kuid rühmi maha jätta ju ei saanud – töö tuli viia lõpuni.

See oli ilmselt hullumeelne periood, kui nüüd ajas tagasi vaadata.

Oli küll! Hullumeelne periood, kuid samas ka väga tore.

Ma pakun, et te olete Virumaal ainuke rahvatantsuõpetaja, kelle rühm oli omal ajal kutsutud esinema Moskvasse televisiooni. Kui mõelda selle üüratu auditooriumi peale, kes teid üle Nõukogude Liidu kodudes vaatas, siis nii suurt publikut pole ühelgi siinsel rühmal varem olnud ega tule ka.

(Muigab.) Jah, see oli Järve gümnaasiumi õpetajate rühm, kellega me esinesime kõigepealt Kohtla-Järvel. Siis saime kutse Moskvasse, sest saate pearežissöör tõdes, et tegemist on väga intelligentsete tantsijatega. Nad tantsisid tõepoolest väga intelligentselt – meeleolukalt, targalt ja ilusti.

Edukad nagu Anne Veski Venemaal! Te mainisite eespool raamatuesitlust. Tegemist on Ida-Virumaa rahvatantsujuhtide loomingu kogumikuga “Ida-Viru tantsuvara”, kus on 40 tantsu kirjeldus. Pooled neist on teie omad. Ma olen kindel, et need 17 tantsu pole teil kaugeltki veel kõik.

Ma ei tea, kui palju neid tantse kokku on. Ma pole kõiki üleski kirjutanud. Paljud tantsud on sündinud lihtsalt vajadusest. Kui sul ikka pole, mida algajatele tantsijatele õpetada, siis teed selle tantsu ise. Kuulad hästi palju muusikat ning see lugu, mis inspireerib, selle järgi loodki tantsu. Mõnikord on vaja olnud teatud temaatilist tantsu. Nii on sündinud näiteks minu tantsud aja kulgemisest. Kui ma sain 50, siis Eike Rõõmus üllatas mind sellega, et Virulane tantsis kontserdil “Kodukotust”, mille Eike oli selleks puhuks teinud. Ja kui tuli tema juubel, siis ma ei saanud ju teisiti kui samaga vastata. Nii sündiski “Aeg kaob”. Ja tema järgmiseks juubeliks tegin “Las mööduvad aastad”. Viimati Kohtla-Järvel peetud tantsupeo tarvis sündis aga “Aeg annab ja võtab” – kui me avastasime, et väga paljudele tantsuõpetajatele ja tantsuloojatele on see juubeliaasta. Niimoodi need tantsud sünnivadki.

Järve gümnaasiumi te juba pöörasite rahvatantsu-usku, nüüd on kord Kohtla põhikooli käes, kus sirgub pärast teie tööle asumist seal rühmi nagu seeni vihma ajal.

Mul on väga hea meel nende rühmade üle, kuid kõige rohkem rõõmustab mind hoopis see, et maakond on saanud juurde ühe noore tantsuõpetaja. Ma olen väga palju muret tundnud selle pärast, et tantsuõpetajaid ei kasva peale. Ma võiks nii mõnestki rühmast juba loobuda, aga kuidas sa seda teed, kui pole, kes nad üle võtaks. Aga nüüd on Kohtla põhikoolis õpetaja, kes võttis asja minu abiga enda kätte ning viis ühe rühma isegi tantsupeole – kuigi ta pole rahvatantsuõpetaja eriharidust saanud. See on Imbi Tito. Mul on tema üle väga hea meel. 2.-3. klasside konkurss oli tänavu suur ning tema rühm, kes peole pääses, tantsis alles esimest aastat.

Te ei ole siis ju mitte ainult suurepärane rahvatantsuõpetaja, vaid ka edukas rahvatantsuõpetajate õpetaja.

Aitäh! Järeltulijaid on tõesti hädasti vaja, et tantsupidude traditsioon ei hääbuks.

Meie peod on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. See on kahtlemata suur tunnustus ning me kõik oleme selle üle väga uhked. Kuid kas pole siiski karuteene pärimustantsudele, mille pärast Kristjan Torop oma eluajal südant valutas?

Tantsupeol kasutatakse pärimustantse tõepoolest järjest vähem ja mul on selle pärast kurb meel, kuid ainult pärimustantsudega me poleks UNESCO nimekirja jõudnud kangesti, sest suuri pidusid teha ainult pärimustantsudega pole minu meelest võimalik. Sellepärast ma ei leia, et see oleks karuteene. Eesti rahvatants areneb edasi ja see on ju hea. Ainult et pärimuskultuuri ei tohi ära unustada ning pärimustantsu tuleb edasi arendada.

Proua Kilk, te olete soliidses eas, kuid teie töötempo on hämmastav. Ita Ever on rääkinud, et tema aitab ennast vormis hoida jääkülma dušiga. Mis on teie evergreen´i võti?

Minu võtmeks on see, et minu ümber on nii palju häid inimesi, kes on alati toeks. See aitab – aitab edasi minna ja aitab uuesti püsti tõusta, kui on väga raske. Ega mu elu kerge ole olnud, kuid ma olen hakkama saanud, sest esiteks – kui midagi on ette võetud, siis tuleb see töö lihtsalt ära teha. Ja teiseks – inimestega töötada on imetore.