Mida hakkab Ansip Euroopa Komisjonis tegema?

17. oktoober 2014 ERKKI BAHOVSKI

Kuressaare väärikate ülikoolis küsiti minu käest, mida täpselt hakkab Andrus Ansip uues Euroopa Komisjonis tegema. Paberi peal on kõik selge – Ansipist saab asepresident -, kuid praeguseks, mil uue komisjoni koosseis pole lõplik, ei saa täie kindlusega väita, mida keegi just hakkab uues komisjonis tegema.

Uue komisjoni võimaluste üle on juba spekuleeritud, muu hulgas on ennustatud, et komisjonis tuleb segadus, sest uus struktuur ei võimalda komisjonil korralikult toimida.

Tavatarkus ütleb siiski, et igasugusel uuel organisatsioonil ja uuel juhil läheb aega, enne kui midagi toimib. Igasuguses organisatsioonis on alati neid, kes teevad rohkem kui kästakse; neid, kes teevad nii palju kui vaja; ja neid, kes teevad vähem. Järelikult on ka tööülesanded sellele vastavalt jaotunud ja hea juht ei ole kinni üksnes paberis.

Ilma paberita samas muidugi ei saa. Euroopa Komisjoni umbes 30 000 töötajat ei ole midagi sellist, mida saaks juhtida mobiiltelefoni ja koduarvutiga. Euroopa Komisjoni uus president Jean-Claude Juncker ongi tööülesanded paberile pannud. Sellest, et vastsel komisjonil tulevad asepresidendid, kes koordineerivad teiste tegevusi, sahistati juba kevadel.

Nii läkski. Andrus Ansip on asepresident digitaalse ühisturu alal ning koordineerib ka digitaalse majanduse ja ühiskonna, siseturu, tööstuse, ettevõtluse, tööhõive, sotsiaalpoliitika, töörände, õiguse, tarbijakaitse, soolise võrdõiguslikkuse, majandus- ja rahanduspoliitika, maksunduse ja tolli, regionaalpoliitika, põllumajanduse ning maaelu arengut.

Miks nii? Uurigem Junckeri kirja Ansipile: “Ma soovin, et komisjon tervikuna oleks midagi enamat kui oma osade summa. Seetõttu tahan, et me töötaksime koos kui tugev meeskond, tehes portfellideülest koostööd, tekitamaks lõimitud, tugevapõhjalisi ja lahtiseletatud algatusi. Ma tahan, et saaksime üle silotornide mentaliteedist nendel aladel, kus me suudame tõesti midagi saavutada.”

Ida-Euroopal läks tervikuna üldse hästi − tuleb ju meeles pidada, et Euroopa Ülemkogu hakkas juhtima Poola endine peaminister Donald Tusk ning et seitsmest komisjoni asepresidendist neli tuleb Ida-Euroopast ja üks, endine peaminister Jyrki Katainen, Soomest. Ansipi näide peaks viima loogilisele järeldusele, et ka ülejäänud asepresidendid hakkavad paljusid alasid koordineerima.

Uue presidendi mõte komisjoni töö ümberkorraldamisel oligi just see, et võib-olla oli portfelle liiga palju. Kui tahta säilitada võrdsust liikmesriikide vahel, peaksid kõik saama volinikukoha. Ent komisjoni pädevuses pole sugugi kõik elualad, seega olid portfellid eri kaaluga.

Nüüd on see mõnevõrra muutunud, pealegi soovib Juncker, et komisjon keskenduks edaspidi sellele, mis on tema võimuses ära teha. Mitte väikestele asjadele. Põhiküsimus näiksegi praegu olevat see, kuidas täpselt hakkavad asepresidendid oma ülesandeid delegeerima ja koostööd komisjoni eri peadirektoraatide vahel koordineerima. Ei muutu ainult volinikukohad – muutused seisavad ees ka peadirektoraatidel, sestap ei maksa oodata, et Junckeri komisjon asuks kohe tööle kui kellavärk.

Junckeri komisjonis on vähemalt neli volinikku – praeguseks! – endised peaministrid. Loodetavasti võtab see asjaolu ning Junckeri enda ülesseadmine juba Euroopa Parlamendi valimistel vähemaks kriitikat, nagu istuksid Euroopa institutsioonides elu mitte tundvad inimesed, keda pole keegi kunagi ametisse valinud. Oli ju üks suuri kriitikanooli Euroopa Komisjoni vastu väide, et neid pole keegi ametisse valinud. Nüüdseks on see kriitika ehk väheke vaibunud.

Sajaprotsendilise kindlusega ei julge öelda, kas kõik liikmesriigid said, mida tahtsid, ent suuremat nurinat pole kuulda olnud. Peavad ju liikmesriigid heaks kiitma oma volinikukandidaadi juba enne, kui Juncker neile mingit ametikohta pakub.

Siiski võib väita, et 2014. aastal polnud nii suurt kemplemist kui 2009. aastal. Vähemalt mitte avalikkuses. Siin võib välja tuua mitu põhjust.

Üks põhjus oli kindlasti asjaolu, et 2009. aastal asus Euroopa Komisjon tööle vastselt jõustunud Lissaboni lepingu järgi ning tööle asusid esimest korda Euroopa Ülemkogu eesistuja (Herman van Rompuy) ja Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja (Catherine Ashton). Elevus oli suur. Praeguseks on kõik rahunenud.

Teiseks ikkagi tõik, et esimest korda peeti Euroopa Parlamendi valimised parteide kandidaatidega Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale. Juncker oli valimised võitnud Euroopa Rahvapartei kandidaat ning seda aktsepteerisid suuremal või vähemal määral ka liikmesriigid.

Lisaks tähendab vähemalt nelja endise peaministri olek Junckeri komisjonis viimase suurt esinduslikkust. Endiste peaministrite kaasamine tähendab juhtimiskogemust. Ajal, mil EL ning muu maailm toibub majandus- ja rahanduskriisist ning maadleb Ukraina kriisiga, läheb säärast kogemust hädasti tarvis. Maailmas on riike, kus liidrite vestluspartner ei saa olla inimene, kes pole olnud ise juht, ning et Euroopa Liit vaatab üha rohkem näoga piiridest välja, muutub ka see küsimus olulisemaks.

Aeg-ajalt arvatakse, et Euroopa Komisjon on välja mõeldud bürokraatidele töö leidmiseks. Tegelikkuses oleks Euroopa Liit Euroopa Komisjonita koht, kus ikkagi domineeriksid suurriigid. Tugev komisjon aitab väikeriikide osalust tähtsustada ja suurriikide survet leevendada. Euroopa Komisjon on toiminud erapooletu arbiitrina ja sestap ei tasuks ka väga tõsiselt võtta süüdistusi, nagu komisjon käsiks midagi. Euroopa Komisjon on seatud valvama Euroopa seadustest kinnipidamist, kuid seadused ise on kinnitanud liikmesriigid, sh Eesti.

Euroopa vajab tugevaid juhte. Seega vajab ta ka tugevat Euroopa Komisjoni. Tugev komisjon on kasulik meile kõigile, sestap lootkem, et uus komisjon saaks tööle hakata võimalikult ruttu.

Erkki Bahovski asub 1. novembrist tööle ajakirja Diplomaatia peatoimetajana. Selles artiklis väljendab ta oma isiklikku arvamust.