Varjatud annetused kui laastav miin

9. oktoober 2014 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Jõhvis puhkenud võimuvõitlus ja valitsemise kriis on ilmekas näide sellest, millisteks  laastavateks miinideks võivad osutuda valimiskampaanias kasutatud varjatud annetused ning eelnevad salakokkulepped.

Aasta tagasi nautis  Jõhvi teenitult Ida-Virumaa oiviku seisust. Vaid pisut rohkem kui 10 000 elanikuga omavalitsus suutis  edukalt tõmmata ligi nii euroraha kui riigi investeeringuid.

Jõhvi vald oli ka hästi juhitud − omavalitsuste võimekuse edetabelis kuuluti tippu, suuremaid skandaale polnud mitmeid aastaid olnud. Elanikud olid võimudega rahul ja andsid valimistel põhimõtteliselt samale seltskonnale eesotsas vallavanem Tauno Võhmariga rohelise tule ka järgnevaks neljaks aastaks.

Seejärel hakkasid aga toimuma kummalised sündmused, mille tagajärjel on vähem kui aasta hiljem loorberipärjast alles vaid rootsud. Volikogus käib võim ühehäälelise enamusega külakorda käest kätte. Sõltuvalt sellest, kes asendusliikmetest on parajasti volikogus sees ja kes väljas. Nii napi enamuse korral tuleb volikogu istungite kokkukutsumise kuupäevi arvestada mitte vajaduse, vaid ka selle põhjal, kas keegi saadikutest on parajasti välisreisil või hoopis sünnitusmajas.

Üks osapool korraldab istungeid, mida teine ei tunnusta ega ilmu kohale. Teised omakorda peavad ebaseaduslikuks vallavanema valimist. Vaidlustamistel ei paista lõppu tulevat. Vahepeal puudus vähe, et Jõhvi oleks saanud korraga koguni kaks vallavanemat.

Valla juhtimine oli  terve septembrikuu jooksul halvatud, sest vallavalitsust polnud olemas. Isegi traditsioonilised mihklilaat ja rahvajooks korraldati juriidilises mõttes illegaalselt, sest polnud, kellelt nõutavat luba saada.

Kurioosne, et kahe vastanduva leeri eesotsas on inimesed, kes palju aastaid olid kindlalt ühes paadis. Kusjuures endine vallavanem Tauno Võhmar ja praegune volikogu esimees Niina Neglason on mõlemad ka parteikaaslased Reformierakonnast.

Üksteise pihta sajab süüdistusi ja etteheiteid, mis tapavad ka  leppimisvõimalused. Kahtlustuste tont on end Jõhvi alaliselt sisse kirjutanud ja mis tahes kavatsuses nähakse eelkõige kellegi omakasu või siis kättemaksu kunagi saamata jäänud kasu eest.  Retoorika mattub õõnsatesse loosungitesse, et sel moel seistakse valijate huvide eest.

Rindejoon küsimuses, kas ollakse Võhmari ja tema leeri toetajad või vastased,  läbistab volikogus isegi  õe ja venna suhteid. Kõige toimuvaga kaasneb psühholoogiline surve, mis ulatub vallavolikogu saalist märksa  kaugemale. Tulised vaidlused ja poolevalikud ajavad tülli ka endisi häid tuttavaid. Kokkuvõttes on tegu justkui tervet kohalikku kogukonda tabanud traumaga ja raske on leida mõistlikku selgitust, miks see kõik  nüüd nii on läinud.

Põhjusi võib olla palju. Olgu selleks kas või lihtsalt inimeste egod ja iseloomud, mis on ühel hetkel kokku põrganud.  Ent ühe  olulise niidiotsani jõuab ka valimiskampaania kuluaruannetele otsa vaadates. See on dokument, kuhu iga erakond või valimisliit peab detailselt kirja panema kõik kampaanias tehtud kulud ja  isikute nimed, kellelt raha pärineb.

Sellest aruandest tuleb välja, et nüüdseks lõhki läinud Võhmari asutatud ja juhitud valimisliit Jõhvi Heaks kulutas kampaaniaks kõigest 2423 eurot. Aruandes on kajastatud vaid üks lehereklaam, mõned väiketrükised ja üks kohvikuarve.

Sealt ei leia aga  jälgegi välireklaamist, Venemaa tuntud estraadiartistide tasuta kontsertidest, kuhu Võhmar koos oma ärimeestest valimisliidu kaaslaste Allan Männi ja Dmitri Smirnoviga vallarahvast kutsus, ega mitmeid muid nähtaval olnud reklaamikulusid.

Nüüd on Võhmar tülis nii Männi kui Smirnoviga ja volikogus eri leerides. Samas  ei oska ta deklareerimata jäänud kampaaniakulude kohta samuti midagi mõistlikku kosta.

Üle kaheksa aasta Jõhvit juhtinud  Võhmar peaks hästi teadma, et tasuta lõunaid pole olemas. Võib eeldada, et tema kampaaniat varjatud moel toetanud ettevõtjad soovisid nüüd mingeid vastuteeneid ning sellelt pinnalt võiski tüli tekkida.

Lisaks tegi Võhmarile karuteene lähenemine tuntud kommunaalärimehe ja poliitiku Nikolai Ossipenkoga.   Temagi juhitava valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu deklareeritud valimiskulude aruanne tekitab küsitavusi. Kuigi selle valimisliidu reklaamid täitsid mitmete nädalate jooksul nii suure osa tasuta levitatavast nädalalehest kui kohaliku kaabeltelevisiooni eetrist, on kulude kogusuurus vaid 4226 eurot.

Tähelepanuväärne, et nii Võhmari kui Ossipenko valimisliidu aruandes on deklareeritud kuludegi puhul allikaks märgitud vaid anonüümselt “isiklikud vahendid”, kuigi kehtiva korra järgi tuleb esitada nii annetaja nimi kui isikukood.

2007. aastal Riigikogu Toimetistes avaldatud vestlusringis ütles liikumise Korruptsioonivaba Eesti tollane juht Tarmu Tammerk, et väga oluline on tagada valimiskampaania dokumenteeritud kulude vastamine üksüheselt tegelikkusele, tunnistades, et  kontrollivõimalus tollal puudus.

Seitse aastat hiljem saab konkreetse Jõhvi näite põhjal  tõdeda, et seda pole ka praegu. Kampaania kuludeks võib kasutada ükskõik kelle raha ükskõik millises ulatuses ja kui seda aruandes ei kajasta, ei juhtu midagi. Sisuliselt on see samasugune pettus ja ebavõrdne konkurents nagu keelatud ainete kasutamine spordis. Ainult vahelejäämise ohtu pole, võistluskeeld ei ähvarda ja selles valdkonnas pole ka  oma Kristjan Porti.

Ainus karistus võib-olla see, et varjatud annetuste miinile võivad ühel hetkel komistada ka nende kasutajad ise.  Kuid selle killud võivad peale asjaosaliste kahjustada ka teisi.

Jõhvis on nüüd igatahes kõvasti tegemist, kuidas pärast kärgatanud pauku taas normaalset valla juhtimist taastada.