Parlamendipensionär muretseb Ukraina pärast

8. september 2014 ERIK KALDA

Priidu Priks ütleb, et Ukrainale tegi suure karuteene seal lokanud ulatuslik korruptsioon, mistõttu ukrainlased tunnistavad ka ise, et neil läks riigi ülesehitamisel 20 aastat kaduma.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Priidu Priks (77) oli Ida-Virumaalt valitud ülemnõukogu liikmena Eesti Vabariigi taasiseseisvumise väljakuulutamise juures ning ütleb, et Ukrainas praegu toimuv puudutab teda väga isiklikult. Samas ütleb ta, et Eesti riigi taasvabanemise aegadel oli hinges ärevust rohkem kui nüüd, mil Euroopas on taas puhkenud verine vastasseis. 

Olete viimasel ajal üsna mures. Räägite, et see mure on Ukraina pärast. Kas see puudutab teid kuidagi isiklikult?

Mu Peipsi äärest pärit abikaasa õde tutvus Kohtla-Järvel kunagi oma tulevase mehega, kes teenis siin Sakal sõjaväes. Hiljem nad kolisid Ukrainasse ära, ehitasid sinna maja. Meil on nendega tihe side, suhtleme Skype´i teel kogu aeg. Naise õe vanem poeg, kes on ise Kohtla-Järvel sündinud, on väga aktiivne poliitikas ning kuulus Timošenko leeri.

Kui ma käisin Ukrainas ja nägin seda elu, siis kahju küll, aga see korruptsioon oli seal ikka niivõrd suur… Eks kõik olulised asjad Ukrainas selle 20 aastaga on sinna korruptsiooni nahka läinudki. Nad ise kah ütlevad, et see on olnud kaotatud aeg.

Kas tunnete, et teie sugulased on viimase aastaga ka kuidagi muutunud?

Muidugi on, mõnes asjas isegi ohtlikus suunas. Naise õepoeg hakkas juba vahepeal rääkima sellises kontekstis, et meie, ukrainlased, ja nemad, mitteukrainlased. Ütlesin talle, et Gena, jäta see jutt, sa mõtle ise, kes sa oled: 50 protsenti Eestimaa venelane ja isa 50 protsenti ukrainlane.

1991. aasta mais olin riigikaitsekomisjoni liikmena koos kolme Eesti ohvitseriga Ukrainas, kus osalesime Ukraina ohvitseride kogu asutamisel. Suur saal oli puupüsti täis – kõik peamiselt polkovnikud või alampolkovnikud, mõni üksik major. See õhkkond ja hingeline seisund, mis seal valitses, oli ikka vägev. Ja siis ma mõtlesin: vaat see on alles jõud.

Kui augusti alguses uuesti käisin, kutsus üks kindralstaabi polkovnik mind kõrvale ja ütles, et midagi ohtlikku on toimumas, aga et nad pole kindralstaabis veel ise kah aru saanud, mis täpselt. Tulin koju, rääkisin sellest Toompeal, kellele vaja, kuid keegi ei teinud sellest välja, sest tol äreval ajal juhtus kogu aeg midagi. Kümne päeva pärast läkski aga Moskvas möll lahti.

Kõige selle pärast võtangi neid Ukraina asju nii südamesse.

Mis Ukrainas saama hakkab? Kuidas see pingeolukord võiks laheneda?

Ei oska öelda. Ega seal relvadega midagi ära tee… Lääneriigid ei taha tegemist teha sellise konfliktiga. Paljudel on majanduslik huvi eelkõige. Aga ma olen ka alati öelnud, et jäägu meie rahakott enne õhemaks, aga inimeste verd pole vaja valada.

Kas jagate pessimistide hirmu, et Putin võib pärast Ukrainat ja ehk ka Kasahstani lõpuks sõjaga Baltikumi tulla?

Ei usu. Pärast Obama visiiti olen selles suhtes palju kindlam. Kui NATO toob oma varustusbaasid siia ligemale ning tehakse veel see kiirreageerimisüksus kah ära – see on hoopis midagi muud kui enne.

Enne te selles nii kindel polnud?

Ei. Siiani oli see palju räägitud artikkel 5 üks mäda koht (NATO lepingu artikkel viis, mis sätestab, et relvastatud rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi lepingus osalejate vastu – E.K.). Kui oleks midagi olnudki, siis oleks alanud üks lõputu kooskõlastamine. Eestimaa on nii väike, et Vene dessant oleks selle ajaga käinud niuh üle ja kõik. Aga Obama sõnum oli väga tugev asi.

Seoses Ida-Ukraina sündmustega on palju paralleele toodud Ida-Virumaa ja Narvaga, kuna paljud inimesed elavad ka siin Venemaa propagandatelevisiooni mõjuväljas. On need paralleelid põhjendatud?

Eks meil ju on ka Vene kodanikke palju. Ja kui Venemaa on öelnud, et kaitseb oma kodanikke välismaal, siis seda ettekäänet võib ju kasutada kus iganes. Nii et see on selline kahtlane asi.

Olite toonases Eesti ülemnõukogus, kui Moskvas toimus riigipöörde katse ning kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine. Kas tunne oli ärevam siis või praegu, mil Venemaa ja Lääne vastasseis on nii teravaks läinud?

Tookord oli ikka mitu korda ärevam. Juba see, et väeosad tulid sisse eesotsas Pihkva diviisiga. Me ei teadnud, mis meist endist saab. Mäletan, et kui 10 aastat oli sellest putšist möödas ning 20. augustil tulime riigikogu (kunagisi ülemnõukogu liikmeid liitev 20. augusti klubi – E.K.) saalist välja. Ajakirjanikud küsisid president Arnold Rüütlilt, kuidas tuju on, ja ta vastas: “Väga hea – isegi Nõukogude seaduste järgi oleksime täna vanglast välja saanud.”

Teie läksite Pihkva dessantväelastele vastu jagama lendlehti Jeltsini üleskutsega sõjaväelastele jääda oma väeosadesse?

See oli isiklik hirm, millest tuli võitu saada. Läksime kolonni juurde, sõdurid istusid soomukitel, automaadid põlvedel. Üks ärev moment oli, kui Kesk-Aasia päritolu välimusega sõdur luges lendlehe läbi ja ütles: “A mõ Jeltsina ne ljubim.” (“Aga meie Jeltsinit ei armasta”). Vaat siis oli küll tahtmine tulla ära, selg ees. Et oled ju provokaator – sõduri asi. Siis sai sundida ennast talle selga pöörama. Aga samas oli üks noor alampolkovnik, kes luges üleskutse läbi ja ütles: “Tšto že delat, tšto že delat?” (“Mida teha, mida teha?”). Vaat see jäi eluks ajaks meelde.

Balti parlamentidesse 1991. aastal kuulunud saadikud, teie nende seas, tegid enne Obama visiiti Eestisse avalduse, kus paluti NATO baaside rajamist Baltikumi. Mõned, näiteks Soome välisminister, ütlevad, et selline asi provotseeriks Venemaad ega tooks head.

Ega mõte olnudki, et see kiri antakse kohe Obama kätte. Tähtis oli, et see sõnum läheb üle maailma laiali. Ega meie, kunagised ülemnõukogu liikmed, olnud ju 23 aasta jooksul oma suud lahti teinud. Eks siin oli kah kahtlejaid, kes ütlesid, et me justkui ei usaldaks presidenti või peaministrit. Aga venelastel on üks kõnekäänd: ega võiga putru ära riku. Nimetatagu neid baase kuidas tahes – alalisteks, püsivateks või roteeruvateks. Peaasi on see, et nad on kohal. Kui varustus on siin, siis saab mehed alati lennukisse panna ja kiirelt kohale tuua.

Olete ise pensionieas lenduriks õppinud. Kas käite tänini lendamas?

Ma tahtsin seda õppida juba 1955. aastal, kui Leningradis sai meditsiinikomisjongi läbi käidud, et tsiviillennundusse minna. Siis aga lükati Baltikumi poisid kohe kõrvale. Hiljem olin Odessa lennuväljal sõjaväes. Seal üks kindral küsis, kas ma ei tahaks minna lennukooli. Ütlesin, et tahaks küll, aga ei saa, kuna mu isa oli kõrge kaitseliidu tegelane ja küüditatud. Ta ütles, et kirjutagu ma raport, kuhu ta siis oma soovituse peale kirjutas. Aga kuu aja pärast ütles mulle, et tõesti, poiss, ei tule midagi välja.

Kui tulin koju, kirjutasin kirja toonasele sotsiaalministrile Endel Puusepale, kes oli Nõukogude Liidu kangelane ja kah lendur. Kuu aja pärast tuli samasugune vastus: teatud põhjustel ei ole mul tsiviillennundusse võimalik minna.

Aga siis (aastal 2005 – E.K.) lugesin ükskord väikest kuulutust, et tulemas on lennunduse kursused, mõtlesin, et no kurivaim, peaks proovima. Ja sain. Polnud kerge – tuli teha 9 arvestust ja eksamit ning üle 100 maandumise -, aga sain hakkama.

Kas käite siiani lendamas?

Minu jaoks on asi tehtud, aga peab ütlema, et see ei ole odav lõbu. Need, kes elavad Tallinnas, lennukite ligidal, saavad lihtsamalt. Mõnikord on siin ilm ilus, vaatad, Tallinnas ei ole. Või niikaua kui siit sinna sõidad, läheb ilm käest ära. Või paned oma aja kirja, Tallinnas on aga sellised ummikud, et enne kui lennuväljale saad, käed värisevad, vaevalt jõuad lennuki üle vaadata. Sellepärast mõtlesin, et ei, seda raha võib mõistlikumalt investeerida. Sain lennunduskursustel 50 aastat hiljem tehtud, mida tahtsin, ja mul on hea meel.

Tugev side on teil ka spordiga. Olete Tartu maratoni täispika distantsi läbinud 25 korda. Kas möödunud talv oli teile suur pettumus – saite ju lumevaesuse tõttu osaleda vaid ühel suusamaratonil? 42 kilomeetrit 5 tunniga – see teeb silmad ette paljudele noortelegi. 

Ettevalmistus oli puudulik. Hea, et see Alutaguse maraton üldse tehtud sai. Ega ma mingi koha või kiiruse peale mõtle. Mul on aastakümnete kogemus – tean enda mootori ja enesetunde järgi, kuidas sõita. Tartu maratonil pidin ennast tagasi hoidma ja sundima, et mitte liialt kiirustada. Kolm aastat tagasi lõpetasin Tartu maratoni ja ise mõtlesin, et kui see oleks Vasaloppet, võinuksin rahumeeli ka selle 90 kilomeetrit ära sõita.

Olete Estoloppeti sarja kõik viis maratoni läbi teinud?

Mitmel aastal. Mul on Estoloppeti viiest passist kaks maratoni puudu.

Kuidas tervis nii tugevale koormusele vastu peab?

Ega ma kõva koormust peale pane, aga lohet ka ei mängi. Aastatega on mul spordist sõltuvus tekkinud. Kui ikka halb ilm on ja tükk aega välja ei saa, siis muutun närviliseks.