Keskkonnatasude tõus lühendab põlevkivitööstuse eluiga

4. september 2014 TARMO ALL, Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee projektijuht

Jõhvi kontserdimajas arutleti hiljutisel Eesti Energia korraldatud keskkonnapäeval “Vesi ja kaevandamine” kaevandusvee üle. Mina keskendusin oma ettekandes vee erikasutusõiguse tasu määrade võimalikele mõjudele põlevkivisektori tulevikule.

Olen seisukohal, et keskkonnatasude lineaarne tõstmine ei aita keskkonnamõjusid vähendada või kui, siis vaid ettevõtluse väljasuretamise teel. Kui tasumäärade muutmine ei ole selgelt läbi mõeldud ja soovitud eesmärkidega seotud, siis on tegu pelgalt fiskaalmeetmega, et parandada riigi eelarvelist olukorda. Ühtlasi peab märkima, et tasude tõstmine võib põlevkivitööstuse eluiga oluliselt ja soovimatult lühendada ning seeläbi jääb riigil saamata aastas mitmesaja miljoni suurune sissetulek, mida tööstus praegu võimaldab.

Kaevandusvesi on vesi, mida pumbatakse kaevandustest välja, et kaevandust kuivana hoida ja seal tööd teha. Ümberpumbatud vett tavamõistes ära ei kasutata, see suunatakse pärast heljumi setitamist loodusesse tagasi. Sisuliselt on protsess ja eesmärk sarnane põllumajanduses või metsanduses märgade alade kuivendamisega. Pinnasevee asemel alandatakse siin ka põhjavee taset ning alandus on oluliselt sügavam. Samas on kaevandustega kuivendatavate alade pindalad oluliselt väiksemad kui metsa- või põllumaaks kuivendatavad alad.

Põlevkivitööstus maksab vee eest keskkonnatasuna vee erikasutusõiguse tasu. Lisaks makstakse ka saastetasu. Saastetasu peab maksma tööstus ka siis, kui veekogusse juhitav vesi on puhtam kui selle veekogu enda vesi.

Keskkonnaministeeriumis on praegu lõpusirgel kahe olulise põlevkivitööstust puudutava dokumendi koostamine. Need on põlevkivi riiklik arengukava ja keskkonnatasude raamkava. Seniste arutelude kohaselt soovib ministeerium oluliselt tõsta vee erikasutusõiguse tasu. Sisuliselt plaanitakse võrdsustada inimeste poolt joogiveena ja olmes ärakasutatava ning kaevandustest loodusesse tagasi suunatava vee hinnad. Seejuures põhjendatakse seda soovi eelkõige pumbatava vee suure koguse ja alanduslehtri ulatusega, selgitamata lähemalt, milliseid konkreetseid mõjusid loodusele või inimesele soovitakse vähendada või leevendada.

Aastatel 2009-2013 on põlevkivi kaevandustest ja karjääridest välja juhitud vee erikasutusõiguse tasu makstud igal aastal 5-6 miljonit eurot. Kuigi tasumäärad on pidevalt tõusnud, ei ole summaarne laekumine suurenenud, vaid viimastel aastatel isegi vähenenud kuivendatavate alade järkjärgulise vähenemise tõttu.

Põlevkiviettevõtete tänaste prognooside kohaselt ei ole ka 2030. aastani ette näha kuivendatavate alade kogupindala ega ka ärajuhitava vee koguste olulist suurenemist. Selle perioodi kestel lõpetavad töö praktiliselt kõik põlevkivikarjäärid ning põlevkivi väljamist jätkatakse kas senistest või uutest kaevandustest. See tähendab, et kogu kaevandamine liigub sammhaaval allmaakaevandustesse, kus ärajuhitava vee hind on oluliselt kallim kui karjäärides.

Kui eeldada, et plaanitav hinnatõus realiseeritakse lineaarse tõusuna perioodil 2016-2030, siis suureneb põlevkivikaevanduste summaarne maksekoormus praeguse 5 miljoni euro asemel mitte sammhaaval, vaid suurte hüpetega. Aastaks 2020 oleks see 12 miljonit, 2025. aastaks 20 miljonit ja 2030. aastaks 30 miljonit eurot aastas. Seega viiks selline lähenemine kuni kuuekordse vee erikasutusõiguse tasu tõusuni olukorras, kus keskkonnakoormuse kvantiteet sisuliselt ei muutu ning kvaliteet on suuresti hinnatud vaid emotsionaalse hüüatusega “korvamatu”.

Keskkonnapäeval koorus ministeeriumi esindaja ettekandest välja soov taaselustada 2008. aastal katki jäänud põlevkivisektori väliskulude väljaselgitamine. See lubaks sisustada nii mõnedki täna korvamatuks nimetatud mõjud reaalsete parameetritega. Kui oleme kokku leppinud, millised on kompenseerimist vajavad põlevkivisektori väliskulud, ja kui oleme andnud neile ka konkreetsed rahalised väärtused, siis muutub palju arusaadavamaks keskkonnatasude määrade kujundamise alus.

Siis on võimalik hinnata, kui suur osa maksust tuleb kulutada konkreetsete kulude kompenseerimiseks ning milline osa sellest maksust jääb üle muude keskkonnatasudele püstitatud ülesannete lahendamiseks. Palju selgemaks muutub arutelu teemal, kas vee kasutamise hind on õiglane või mitte. Kahjuks kulub väliskulude määramise metoodika väljatöötamisele, kokkuleppimisele ja rakendamisele aastaid ning eeloleva perioodi tasumäärade kujundamisel me sellega veel arvestada ei saa.

Ettevõtjale on tasumäära tõus lisanduv kulu, mis ahendab võimalusi investeerida parematesse ja keskkonnasäästlikumatesse tehnoloogiatesse. Arvestada tuleb, et tegemist ei ole eraldiseisva majandushoovaga, kuigi sellisena seda näha soovitakse. On fakt, et tööstusi kohustavad keskkonnasäästlikumatesse tehnoloogiatesse ja lahendustesse investeerima karmistuvad keskkonnanormid, mitte keskkonnatasud. Näiteks võib tuua Eesti Energia uuendused Narva elektrijaamade väävli- ja lämmastikuheitmete vähendamisel, kus investeeringud õhusaaste vähendamisse olid ja on möödapääsmatud, samas jahutusvee hulka pole võimalik vähendada, sõltumata vee erikasutustasu suurusest või jaamades põletatava kütuse liigist.

Seega jään seisukohale, et keskkonnatasude läbimõtlematu tõus toob lähiperspektiivis kindlasti leevendust riigieelarvele, kuid mõju riigi keskkonnaeesmärkidele ja majandusarengule nii pikas kui lühikeses vaates on küsitav ning vajaks senisest hoopis põhjalikumat kaalumist ja analüüsimist.

Autor on olnud geoloogia ja keskkonna valdkonnaga seotud 1993. aastast.