Sada aastat Euroopa enesetapust

27. august 2014 JÜRI PINO, ajakirjanik

Üks üksi teab, miks inimest võib tabada ärevus. Mitte tavaline, selle pärast, mis eile juhtus või mis homme endaga saab, aga nii-öelda üleüldine. Maailma pärast.

Isegi piinlik natuke. Kes siis nii väga ollakse, et suuri mõtteid mõelda. See jäägu tarkadele. Kõigile arvamusfestivalidele, mõttekodadele, analüüsikioskitele. Väike mees olgu vait ja katsugu maksud ära maksta.

Ometi. Ei olnuks vaja omal ajal nii hoolega ajalugu õppida − aga no meeldis ja meeldib siiani. Nii pole imestada, et pea on prahti täis ja aasta algusest meeles, et saab 100 aastat esimese ilmasõja algusest. Nüüd on juba saanud.

Kuigi vahel segane, et mis päev see just täpselt oligi, ega siis kõik korraga karvupidi kokku pööranud, ikka tasa ja targu, üks teise järel. Sest liitlaskohustused ja, Barbara Tuchmani võluva raamatu “Augustikahurid” järgi, kindralstaapide argumendid: ei tohi hilineda, plaane ei saa muuta, igal juhul tuleb sõtta minna.

Mis meenutab Gilbert Keith Chestertoni “Mr Pondi paradokse”. Kus nimitegelasest teravkeel toob näite kahest hääldamatu nimega − midagi Dumdle-etc või Humpty-etc−, kes jõudsid täieliku teineteisemõistmiseni ja hakkasid omavahel sõdima. Kui imestati, et mismoodi, mispärast, siis: mõlemad mõistsid, et tahavad sõda. Kombes. Umbes. Nii.

Võib-olla ainuke, kel ehk olnuks mingigi ajend sõdida, oli Prantsuse Vabariik, et sakslastelt Elsass-Lotring tagasi lüüa… Teiste puhul on väga segane, et no miks ja miks. Eriti − teil seal 100 aastat tagasi, keisrid, kuningad, peaministrid, presidendid, oli kuu aega aega, et ära hoida Euroopa ühine enesetapp.

Ja te täiesti masendavalt ei saanud hakkama. John Keegani “Esimene maailmasõda” kirjeldab: Wilhelm kuskil Norras purjetamas, teised kah kuskil puhkusel, juulikuu ju, vaja viimast võtta. Ometi kõik pealikud omavahel sugulased, polnuks ju keeruline, et teeme ühe suguharu kokkutuleku, räägime asja sirgeks. Viinis näiteks, 84aastast Franz Josephit polnuks ilus reisima sundida, kui teised veel täies jõus mehed. Eriti kuna 1815 tantsis Viini kongress päris rahuliku Euroopa päris tükiks ajaks välja.

Ei õnnestunud. Uljalt ja oma valitsejaid uskudes − Stefan Zweig, “Eilne maailm” − marssisid eurooplased tegema tegusid, milleks neid polnud kasvatatud ja milleks nad ei arvanud ennast võimelisedki olema. Kaevikud, gaas, blokaad, nälg, ennenähtamatud sandistumised, au ja südametunnistuse ümberhindamine… Tajajärjeks miljonid lesed, sõjapensionidest koosnevad riigieelarved, muidugi bolševikud, uued pisikesed impeeriumid, uue sõja ootus, vimm, lootusetus, tigedus. Enesetapp.

Kas 100 aastat hiljem ollakse, suudetakse olla targemad? Loota tahaks, märke kahjuks ei näe. Sõda on jälle Euroopas, nimetatagu seda pealegi pehmete väärtuste keeles terrorismivastaseks operatsiooniks. Paratamatult hakkad otsima sarnasusi ajalooga. Kõik olla ju kunagi juba olnud, ainult korduvat labase lurritükina.

Praegune Vene meenutab tollast Saksat, kes muudkui pelgas nn sissepiiramist enda vastaste liitude läbi ja muidugi nõudis kohta päikese all (tagasi). Kiievi praegune ohjurkond oleks justkui Serbia, kes lootis, et küll vägev Vene tsaar austerlased ära hirmutab, ei ole mõtet liiga arutada. Nii usutakse vist USA lennukikandjate ilmumisse Dneprile…

Samas näib kogu Ukraina olevat osutunud just Austria-Ungari taoliseks lapitekiks, mis seisab koos ikka väga erinevate huvide, uskude ja lootustega rahvastest, kus seepärast ei oleks ehk mõttekas otsida tüli, vaid just kokkuleppeid, kokkuleppeid ja kodurahu. 28. juunil 1914 maha lastud Franz Ferdinand mõelnud sellele, nii et pihta sai selgelt väga vale mees.

USA praegust osa ei oskagi võrrelda. Jah, on sarnasust Britanniaga − meie valitseme meresid, seeläbi maailma. Ent demokraatiaks nimetatava maailmavaate pealepressimine ükskõik kus ükskõik mis hinnaga, läheks pigem bolševike mõtteviisiga ühte. Kindlasti veel miskit. Mõtetega mängida ikka veel võib.

Urr teab. Kõhe on. Mitte küll veel nii, nagu üht lugu räägiti. Et kui juuli keskel näidatud NATO vägevust lennukite madallennuga, siis ühes juuksuris pannud klient seda kuuldes otse toolist plehku, juuksur otsinud laua alt varju. Et läkski sõda lahti!

Tõsi või mitte, väga naljakas polegi.

Tahaks loota. Tädi Nadežda sureb teadupärast viimasena. Tahaks loota, et seekord suured pealikud taipavad kokku tulla ja küsida: mida põrgut me tegelikult tahame? Võiks ka − kes oleme meie, et maailma põhjalaskmise üle otsustada?