Publik igatseb promenaadil kübaraid

25. august 2014 SIRLE SOMMER-KALDA

ILUS KAVA: "Ärge kartke, ühtegi koledat lugu täna ei kuule," lubas Lauri Saatpalu, kes tuli lavale mitte oma lugude ja Dagöga, vaid nelja džässmuusikuga, kellega koos lindistati kaverikogumik "Isa tuli koju". Saatpalu tänas kaunite dekoratsioonide ja lühtrite eest, kuid eelistanuks olla publikule lähemal.

Viimane Oru pargi promenaad on tekitanud arutelu, kas üritus peaks jätkuma õhtuse kontserdina või pöörduma tagasi oma algse formaadi juurde, milleks oli jalutuskäik kübarates.

Tänase Põhjaranniku arvamusküljel mõtiskleb promenaadi külastaja Anneli Lamp, kas vana hea kübaratraditsioon tuleks taaselustada. Nostalgiaga algse promenaadi järele on ühinenud mitmed kultuuriinimesed, kes on olnud tunnistajaks promenaadi kui sellise hääbumisele.

Illuka valla kultuurijuht Ene Raudar nentis, et on viimased viis aastat promenaadi eel ja järel avaldanud arvamust “see pole enam see….”. Ja et tuleks mõelda algupärase promenaadi taastamise peale. Tema hinnangul võivad õhtused kontserdid Toila pargis olla, kuid kui kasutatakse sõna “promenaad”, peaks see olema midagi enamat.

“Oleksin isegi valmis kübarasse “investeerima”, kui see kõik toimuks 20. augustil, valgel ajal, sõnavõttude, kõnede, luule, suupistete ja muu säärasega… Nii mõnedki, kellega sel teemal vestlesin, kartsid, et kübarates ehk ei tuldaks. Mina olen seda meelt, et kui see eelnevalt ehk isegi tingimuseks seada, küllap tullakse. Näiteks, et naised pääsevad sisse vaid kübaras! Ja kui oled juhuslik peolesattuja, siis tegutseb sissepääsu juures kübaralaenutus.”

Raudar kinnitas, et ei taha korraldajaid kritiseerida. “Võib-olla see ei peakski olema ainult Toila valla asi, vaid maakondliku tähtsusega ja laiema korraldustoimkonnaga üritus?”

Mis asi see on?

Tiina Kasema, kes oli esimese, 1997. aastal toimunud Oru pargi promenaadi korraldaja, ühineb nostalgitsejate ridadega.

“Küsimus, mis asi see on, ei tekkinud ainult viimasel promenaadil, vaid mitmel viimasel aastal. See oli järjekordne taasiseseisvumispäeva-eelne kontsert, millel polnud promenaadiga midagi tegemist. Asi läks käest ära, kui sellest tehti vahepeal kolmepäevane üritus, millest ükski päev ei langenud 20. augustile. Aga kõik algas just nimelt 20. augustist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise väärikast tähistamisest,” meenutas Toila kunagine kultuurijuht.

Kasema sõnul oli promenaad algselt päevane üritus, nii et külalised said tulla kaunites riietes, kübarad peas, ja nautida suveilma. “Kui viimasel promenaadil läksin koduuksest välja, mõtlesin, et ma pole ühelgi kontserdil olnud hullema väljanägemisega: paksud kindad, teksad, talvejope, selle all fliis… Lihtsalt õhtul oli nii külm!”

Hoolimata paksudest vammustest, pidas Kasema targemaks enne kontserdi lõppu lahkuda. “Mulle nagu ka paljudele teistele ei meeldi öine orienteerumine Toila pargis. Omal ajal jälgisime väga täpselt, et viimased taktilöögid kõlaksid kell 21.15, nii et inimesed näeksid üksteist ja koduteed.”

Kas kunagine promenaadikorraldaja sai ka mõne positiivse elamuse? “Hea, et vihma ei kallanud.”

Hindab tagasisidet

Toila valla praegune kultuurijuht Kaisa Pukk tervitas, et promenaad tekitas eri arvamusi. “Kindlasti me arvestame tagasisidega. Samas ei esinda kübarate järele igatsejad kogu publikut, keda oli 300-400 inimese ringis. On ka neid, kes võtavadki seda kauni kontserdina, ja kui oleks kübaranõue, ei julgekski võib-olla tulla. Esimesest promenaadist on möödas 17 aastat ja võib-olla on inimeste suhtumine muutunud?”

Vähem kui aasta valla kultuurielu juhtinud Pukk lisas, et promenaadi tegu ja nägu on teisenenud, kuna vahepeal on olnud mitu eri korraldajat. “Loomulikult on tore, kui külalisi võetakse vastu vahuveini ja suupistetega, aga see nõuab ka rohkem finantse.”

Pukk arvas, et järgmine promenaad võiks toimuda 19. augusti asemel taas 20. kuupäeval ning alata varasemal kellaajal. Võimalik, et taastub ka päevane programm, mis pakuks pargis eri tegevusi.

“Miks mitte ka kübarate meisterdamist. Ene Raudari kübaralaenutuse mõte on väga hea. Tuleb hästi läbi mõelda, kuidas saaksid end hästi tunda need, kes tahaksid tulla kübaraga, ja need, kes seda ei soovi,” arutles ta.

Pukk tunnistas, et sai ise rohkem tagasisidet kontserdikava, mitte riietuse kohta.

“Kuulajad kiitsid, et Lauri Saatpalu oli hea nagu alati ja Sandra Nurmsalu meeldis ka. Sandra oma maani sinises seelikus oleks nagu tuule käes hõljunud ja tema laulude valik läks täppi. Samuti kiideti toidu- ja joogivalikut ning diivanitega lounge`i, mida katsetasime esimesel korral Toila sadamajazzil.”