Positiivsete elamuste pakkuja

14. juuli 2014 GERLI ROMANOVITŠ

Aidu veespordikeskuse eesotsas olev Hardi Murula tunnistab, et ta polnud enne sõudekanali ehitama hakkamist isegi keskmine veespordiharrastaja. Nüüd koguneb veekilomeetreid suve jooksul palju, neist suurem osa paraku mootorpaadis. "Aidu ala on nii suur, et kui tahad kellelegi seda näidata, siis peaks aerudega varuma terve päeva. Aga aega pole nii palju," tõdeb ta.

Kümme aastat omavalitsusjuhi tööd teinud endine Maidla vallavanem Hardi Murula tunnistab, et inimestele emotsiooni pakkumine, olgu see siis elamus veekeskuses, meeliülendav pilt sinisest veest või toit ja jook, on talle hoopis enam mokka mööda kui valla juhtimine. Just sel põhjusel juhib ta praegu pigem Aidu veespordikeskust, mitte aga näiteks maakonnakeskuse vallavalitsust.

Oled sa kokku arvutanud, mitu kilomeetrit veekilomeetreid sa sel aastal kogunud oled?

Kahjuks pean tunnistama, et enamikus on mootorpaadi kilomeetrid. Kõige pikem aeruring oli eelmisel laupäeval Pühajärve regatil. Aga kahetsusväärselt vähe, oleks tahtnud ikka rohkem. Ent ma ajan selle halva ilma süüks.

On varem olnud ka põhjust neid kilomeetreid lugeda? Kui suur veespordiarmastaja või -harrastaja sa olid?

Ega ole. Veel on see omadus, et ta tõmbab inimesi ligi – juba väikesed lapsed, kui nad lompi näevad, peavad sellest läbi minema, parem veel sisse hüppama. Suured inimesed üritavad alati oma puhkused vee ääres veeta. Ma olen küll terve Purtse jõe tänase Lüganuse valla piirist kuni suudmeni kummipaadiga läbi sõitnud. Mingiks eriliseks või isegi keskmiseks veespordiharrastajaks mind pidada ei saanud.

Vee jõudu olen ma kogenud küll, näiteks jõel ümber läinud. Võrreldes sellega on Aidu – isegi planeeritud veeslaalomi rada seal – oluliselt turvalisem kui looduslikud jõed. Aga samas mitte igav. Veeslaalomi rada ei saagi minna igavaks – seda kogu aeg muudetakse. Näiteks maailmakarikaetappidel lastakse nendelt radadelt enne finaalsõite vesi ära ja muudetakse takistusi nii, et sõitjad rada enne võistlust proovida ei saa. Nad näevad ainult kuiva rada, kus takistused on.

Aga kui rääkida spordist, siis veesporti pole ma harrastanud, aga ma olen peaaegu professionaalne suusataja – Otepää suusakooli lõpetanud – ning tegelikult tulid minu kõige paremad sõidud välja siis, kui suusajäljes oli vesi. Sellel on puhtpragmaatilised põhjused – ma olen lihtsalt suurema kehakaaluga. Nii palju mul veespordiga kogemust on.

Kas Aidus tulevikus suusatada ka saab?

Miks mitte. Me peame Aidusse tegema korraliku spordikeskuse, kus lisaks veele on ka korralikud terviserajad. Sinna pole ka suusajälje sissetegemine probleem. Väikesed mäekünkad on ka olemas. Aga kindlasti ei ole see meie peaeesmärk. Selleks on ikkagi hoida hooaega võimalikult pikana vee peal. Peaksime saama ja pakkuma võimalust vee peal olla, senimaani kui see lahti on.

Mitu korda oled sa Aidu ettevalmistusperioodi jooksul kahelnud, kas ma teen ikka õiget asja?

Neid kordi ei julge öelda. Iga uue asjaga on nii, et alguses alustad hurraaga tegemist. Ma olen selline ahhaa-inimene. Kui on hea idee, tuleb see ellu viia. Esimest korda mõtlesin, kas see on ikka õige asi, kui 2012.-2013. aasta talvel käis süvendi kaevamine, ümberringi oli tühi valge väli, elu nagu puudus. Siis vaatad seda ja proovid ette kujutada, mis peaks tulema. Ja ei suuda. Aga see olukord muutus kohe, kui vesi sisse tuli. Ma ei ütle, et need mingid kõhklused on, aga arvestamine käib tänaseni välja. Tegelikult võib Aidu puhul praeguste tegevuste põhjal öelda, et jah, seal on võimalik võistlusi pidada, vaba aega veeta ja muid asju teha. Küsimus on aga selles, mis mahus seda teha. Kas tänaseks planeeritud mahud on õiged? Kas me suudame leida raha, et need valmis ehitada? Kas me suudame neid üleval pidada? Need on praegu kõige suuremad kaalumiskohad. Küsimus pole, kas teha, vaid mis mahus teha.

Sõudmine just kõige levinum spordiala Eestis pole. Ega ka mujal – pole just jalgpall, mis maailmas laineid lööb. 

Minu meelest olid Argentina suurimad jalgpalliklubid algselt sõudeklubid ja alles hiljem hakati jalgpalli mängima. Kui ma ei eksi, siis on nad praegugi jalgpalli- ja sõudeklubid. Loomulikult ei saa sõudmine, aerutamine ja veemoto kunagi massispordiks, mis suudaks konkureerida näiteks jooksu või jalgrattasõiduga ja Eesti tingimustes ka suusatamisega. Samas pealtvaatajate arvu Guinnessi rekord on veespordi käes. See pole sõudmine, vaid draakonipaadid Hiinas. Kui kantonid omavahel võistlevad, on vaatajaid üle kahe miljoni. 9. augustil toimuval Aidu veematkal on ka draakonipaadid esimest korda vee peal.

Kas see sõudekanal, mis vastab tõesti kõikidele rahvusvahelistele nõuetele, on pigem kirss tordil ja veekeskus oleks võinud sündida ka ilma selleta?

Pigem on ta ikkagi vundament. Kõik ülejäänud tegevused saab selle ümber ehitada. Sõudekanal annab võimaluse rajada kõrgel tasemel veespordikeskuse. Kas me selle võimaluse ära kasutame, sõltub juba meist.

Mitu rahvusvahelist suurvõistlust Aidus korraldada saab?

Kui räägime MK, EMi või MMi tasandil, siis me räägime ühest võistlusest. Kõik spordisuurüritused, kaasa arvatud jalgpalli MM, olümpiamängud ja vormel 1, ei saa käia nii, et üks väike koht võtab ette ja korraldab ürituse. Tegemist on riigi turundusüritusega. Lihtsalt Eesti riik on nii väike, et väga palju selliseid turundusüritusi ühe aastaga ette võtta ei saa. Riigi suure panuseta pole võimalik suurvõistlusi teha.

Kas selle ühe võistluse tarbeks oli vaja nii palju pinnast liigutada?

Ikka oli. Meil oleks muidugi olnud hea meel, kui seda pinnast oleks pidanud vähem liigutama, aga me tegeleme siin tagajärgede likvideerimisega. Nii Aidus kui Kiviõlis. Kui aastakümneid tagasi oleks keegi planeerinud, et Kiviõli mäest tuleb suusamägi, oleks seda ladestust tehtud sootuks teisiti. Või kui Aidus oleks karjääri avades juba mõeldud, et siia tuleb pärast veespordikeskus, siis oleks võinud neid plaane täiendada. Me peaksime oluliselt pikemalt selliseid asju ette nägema ja planeerima. Eks see ole selline kaalutlemise koht, et kui suur mõju sellel keskusel sotsiaal-majanduslikult on, kui seal äkki korraldatakse aastas üks võistlus. Kui nii mõelda, siis ei saa üldse midagi ette võtta. Ükskõik millise suurprojekti – ka äriprojekti – sa ette võtad, ikka on kuus miljonit potentsiaalset klienti Eestis puudu. Kui me vaatame kanali kaevamist, siis me saime ikka selle väga odavalt. Oli see maksumus miljon eurot või veidi rohkem – sellise projekti rajamiseks on see peenraha.

Kas sellised turismiarendused on need, mis sul silmad särama panevad? Kas sealt tuleb otsida põhjust, miks sa pakutud Jõhvi vallavanema koha tagasi lükkasid?

Vallavanema tööd on elus tehtud juba kümme aastat. Kui midagi tegema hakates hakkad kaalutlema, kas seda teha või ei, siis ei tule midagi välja ja parem on mitte teha. Inimestele emotsiooni ja positiivse mulje pakkumine on mulle praegu küll suurem väljakutse ning tahaks sellega kuhugi jõuda, olgu siis Aidus või mõnel muul objektil. Ma ei ütle, et omavalitsuse töö pole huvitav – ka seal saab inimesele emotsioone pakkud a-, aga ikkagi pisut teistmoodi, ja eks ma ole juba piisavalt vana ka. Ei saa kõigele “jah” öelda. Peab mõtlema ka sellele, et need asjad, mis on ette võetud, tuleks ka lõpuni valmis teha. Tahaksin Aidus olla vähemalt selle faasi lõpuni, kus natuke väiksem kopp maasse lüüakse ja järgmine ehitusetapp pihta hakkab. Mis saab pärast seda, on mõtlemise koht.

Kui Aidu sõudekanali puhul on pilt juba enam-vähem selge, kus ja kuhu midagi tuleb, siis püramiidid on omaette teema. Kas nendest on pilt juba silme ees?

Kui kohapeal sellele püramiidi-ideele mõelda, siis tundub see täiesti jabur. Aga kui kaugemalt vaadata, siis seda huvitavam see näib. Selliseid asju tulebki vaadata pika perspektiiviga. Püramiidide rajamise idee tuli nii, et oli praegusega sarnane soe suvepäev, saime arhitektidega kontoris kokku, et mõelda, kuidas aheraine ladustamisala atraktiivsemaks muuta. Siis olime vist nii mina kui nemad päikesest pisut uimased, aga selle väljamõtlemine võttis 15 minutit. See on niivõrd lihtne. See protsess on lihtne ja veidi ettearvamatu ning hakkab elama oma elu. Maksumaksjale ei lähe see midagi maksma. Miks siis mitte proovida sinna teha maailma suurimat püramiidi.

Aga viinamarjad – kas need ikka Aidusse tulevad?

Kui nad peavad tulema, küll nad siis ükskord tulevad. Meil on kanali ääres üks nõlv, kus võiks viinamarju kasvatada. Vaatamata sellele, et kliima soojeneb, ei toimu see nii kiiresti, et Eestis oleks mõistlik viinamarju kasvatada.

Nii et veinieksperdina sa nendest oma head veini toota ei saa?

Pigem mitte, jah. Eesti tingimustes saab viinamarju kasvatada emotsiooni ja vaatepildi tarbeks, mitte reaalselt hobiveinivalmistamiseks. Käisin eelmisel nädalal just Ungaris, kus on väga palju mahajäetud veiniaedu, kus täiesti mõistliku hinnaga oleks suure huvi korral võimalik olla veiniistanduse omanik. Siis võiks veini pigem teha paigas, mis jääb laiuskraadidelt õigele kohale. Selleks, et viinamarjast saaks head veini, peab tal olema kaks omadust – happesus, milleks meil on piisavalt karget ilma, aga selleks, et vein hakkaks käärima, oma vaja suhkrut, ja selle tekkimiseks on Eestis päikest liiga vähe. Ja keegi ei sooviks juua happelist jooki, mis äärmisel juhul sobiks liha marineerimiseks. Maitseomaduste parandamiseks tuleb sinna panna lisaaineid ja siis pole see enam vein, vaid aromatiseeritud marjajook.