Viis oma ja viis kasulast teevad elust seikluse

29. mai 2011 SIRLE SOMMER-KALDA

"Olen käinud sellist teed, et kogu aeg juhtub midagi põnevat," naerab Ester.


Viis aastat tagasi võttis viie lapse ema Ester Treilmann oma tiiva alla viis teise pere õde-venda. Üksteisega kohanemine läks hulga libedamalt kui leppimine oma kodu kaotusega, mis 2008. aasta esimestel päevadel tuleroaks langes.

Vaikla kodus puhkenud tulekahju mõjutab pere elukorraldust tänini. Ehkki põles teine korrus, muutus kogu maja elamiskõlbmatuks hallituse tõttu. Põrandad hakkasid mädanema ja vundamendist alates tuli majaehitusega otsast peale hakata.

Praegu elab Ester oma noorima tütre ja viie kasulapsega tädi pärandatud 3toalises korteris Iisakus. “See tekitab palju pingeid, sest kellelgi pole oma nurka. Leidsin just vanima kasutütre Annika pildi, kus ta oli oma toa kujundanud. Lapsed nii väga igatsevad oma tuba.”

Ester lisab, et kuna raha ehitajate palkamiseks pole, on siiani aidanud ehitustöid teha peamiselt oma lapsed, kes on kodu taastamisse pannud ka suure osa oma Iirimaa teenistusest. Samuti on sinna maetud metsa müügist saadud raha. KredEx on pere toetanud 160 000 krooniga, mille eest muretseti katuse- ja soojustuse materjal. Lähiajal loodetakse saada kogu maja katuse alla, aga tööd on veel palju ja rahanappuse tõttu võtab kõik loodetust rohkem aega.

Nälga peletati tordiga

Samas pole raskused Estrile midagi uut. “Kui tuli Eesti aeg ja töökohad kadusid, otsustas mees, kellega olin 11 aastat abielus olnud, et tema ei suuda sellega toime tulla, ja jättis mind viie lapsega maha. Noorim sai tollal 2aastaseks, elasime lastetoetustest, tööd polnud. Väga kitsas aeg oli, sain päevas osta ühe leiva ja saia. Aga pidasime loomi ja siiamaani naerame, et kui oli kõige suurem nälg, sõime torti ja kartulisalatit. Meil olid ju oma munad, piim ja juurviljad. Aga vahel tahad muud ka.”

Ester mäletab, kuidas läks ükskord lastega sõbrannale külla: oli sünnipäev, pakuti pidusööki ja järgmisel hommikul ütles noorem tütar, kes oli siis 5aastane: “Nii tahaks tavalist toitu!”

“Olid muidugi head inimesed, kes mind aitasid. Kuidagi juhtus nii, et kui mul oli kõige suurem häda käes, siis tuli keegi juurde ja ütles: “Mul on südames tunne, et pean sulle andma sada krooni.” Ma ei joo, ei suitseta, hoolitsen oma laste eest ja sõbrad teavad, et ma ei lähe kellegi käest abi küsima.”

Ehkki oma laste üleskasvatamine polnud üksinda mingi lust ja lillepidu, ei peljanud Ester seda teed uuesti jalge alla võtta. “Tean, mida tähendab olla söömata ja valudes, sest mul olid lapsena tõsised terviseprobleemid, võib-olla sellest ka suurem empaatiavõime. Või olen juba iseloomult selline. Igatahes olen võidelnud väiksest peale nõrgemate eest ja alati tahtnud olla abistaja rollis.”

Kui Ester õppis Tallinnas lasteaiakasvatajaks, käis ta 19aastaselt lastekodus praktikal. Juba siis tuli mõte, et kui ta rohkem elus teha ei saa, päästab ta lastekodust kas või ühe lapse. “Elu läks nii, et mul oli endal palju lapsi ja tegemist, aga hinges oli see soov kogu aeg alles. Tegin selleks kogu aeg ettevalmistusi, osalesin kõikvõimalikel kursustel, näiteks kasuemakoolitustel, ja 40aastaselt, kui asusin tööle Iisaku õpilaskodusse, sain tuttavaks Martini ja Annikaga, selle pere vanemate lastega.”

Ühest suvest saab juba viis

Edasi läks nii, nagu sageli ikka: kõige püsivamad kipuvad olema ajutised asjad. 2006. aastal helistas Estrile Kohtla valla sotsiaaltöötaja Tatjana Olesk jutuga, et Martinil ja Annikal pole suvel kusagil olla. “Mõtlesin, et mul on pikk puhkus, oma lapsed on juba suured – muidugi võtan nad enda juurde. Mõne aja pärast helistas Tanja uuesti, et selles peres on veel kolm last. Pidasin nõu oma lastega, kes arvasid, et suveks võime ikka võtta. Kõige pisem, kes oli tollal pooleteiseaastane, jäi esialgu koju.”

Kohtumine Martini ja Annika väiksema õe-vennaga mõjus esialgu ehmatavalt. “Nad olid hästi räpased ja õnnetu välimusega. Minu jaoks olid nad täiesti metslased, sest ma polnud selliseid lapsi kunagi varem näinud: sõid kätega, tegid oma häda sinna, kuhu tahtsid, ropendasid, imestasid, kui nägid linu voodis… Algul mõtlesin, mida ma olen teinud…”

Kaks nädalat hiljem helistas sotsiaaltöötaja taas ja rääkis, et laste ema oli toonud valda avalduse ning soovis, et lapsed jääksid Estri juurde aastaks. Väiksemad olid hakanud teda selle ajaga juba emmeks kutsuma…

“Augustis tuli meie juurde ka kõige pisem tüdruk. Ühe pere tunne tekkis kiiresti. Minu lapsed võtsid neid väga hästi vastu. Vormistasingi hoolduspaberid. Nende ema lihtsalt ei tulnud oma eluga toime, tal oli probleeme mängurlusega. Ta pole halb inimene, lihtsalt sotsiaalselt abitu, kes vajab samuti abi. Aga ta saab järjest paremini oma eluga hakkama,” räägib Ester, kes on laste lihase emaga kogu aeg ühendust pidanud.

Praeguseks on Ester vormistatud laste eestkostjaks, kuid nad käivad läbi ka oma bioloogiliste vanematega.

Lotovõit kustutas võlad

Suurpere ema tunnistab, et oma laste tugi on olnud hindamatu. “Algul tundsin, et ma ei saa tööl käimise kõrvalt kasulastega hakkama, sest nad vajasid kohutavalt minu kõrvalolemist, et hoiaksin neid süles ja tekiks emotsionaalne lähedus. Leppisin oma lastega kokku, et kuna neil on Iirimaal head palgad, siis nad toetavad mind ja saan mõnda aega kodune olla. Mul on kuldsed lapsed, kes saavad elus hästi hakkama, sest on eluaeg mind kodus aidanud ega karda ühtegi tööd. Väga südamlikud lapsed.”

Ester toonitab, et hea südamega on ka kasulapsed, kellel on paraku rikutud närvisüsteemi tagajärjena õpi- ja käitumishäired. “Kõigiga on käidud psühholoogi ja psühhiaatri juures, on tehtud IQ teste, mille tulemused on järjest tõusnud ja on näha, et töö kannab vilja. Kõige pisem läheb isegi varem kooli. Tema areng on olnud väga kiire. Poistel on see olnud aeglasem, aga nad on ka väga toredad.”

Külakogukonnas pole Estri tegu alati mõistmist leidnud. “On lausa tuldud ukse taha ja läbi sõimatud, milleks sa neid lapsi võtsid, kui sul pole võimalusi. Mõnel inimesel on miljonid taskus ja kõik võimalused olemas, aga pole südant. Minul on suur süda, aga pole miljoneid. Pakun seda, mis mul on,” ei jaga Ester kritiseerijate arvamust.

Karide kõrval on Estri eluteele potsatanud ka ootamatu lotovõit. “Pärast maja põlengut ja enne majanduslangust võitsin lotoga 240 000 krooni. Olin võtnud laene, et maja ehitada, ja lisaks veel õppelaenu, sest 2006. aastal lõpetasin noorsootöö eriala. Olin laenude all täiesti murdumas, tööd ka sel hetkel ei olnud ja ostsin suurest kurvastusest lotopileti. Unustasin selle rahakotti.”

Kuu aega hiljem kuulis Ester, et lotovõidule, mille pilet on ostetud Iisaku ostukeskusest, pole järele tuldud. Selle raha eest sai ta kustutada kõik oma võlad ja majanduslangusele kergema südamega vastu astuda.

Samamoodi “sadas taevast alla” praegune töökoht. “Tundsin, et lapsed on piisavalt suured, ja hakkasin tööd otsima. Kui olin juba käega löömas, kutsuti mind Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi keelekümblusklassi õpetajaks. Nii et mu elu on hästi seiklusrikas, üks ime teise otsa.”