Laulupeo üldjuht Hirvo Surva hüppab Ida-Virumaal ratta selga

17. juuni 2014 TIIA LINNARD

Pühapäeval Raadil peotule süütamistseremoonial osalenud Hirvo Survat näeb peagi Ida-Virumaal jalgratta seljas, saatmas tuld teekonnal Iisaku vallast Illukale.

Mäetaguse vallast pärit tänavuse laulupeo üldjuht Hirvo Surva lööb kaasa ka “TuleTulemises”, istudes koos Atsalama segakooriga ratta selga, et viia peotuli Iisaku vallast Illukale. 

Tulesaatjate seas on sel lõigul ka Hirvo Surva vanemad, ema Helga – Atsalama koori asutaja ja kauane dirigent – ning isa Jaan, kes on selles kollektiivis laulnud koori asutamise päevast alates.

Tuli toimetatakse Jõuga järve äärest Kõnnuni Illuka vallas, kus on sündinud dirigent ja helilooja Alfred Karindi. “Kui Alfred Karindi 1969. aastal suri, tõusis tema tütar Laine isa asemel üldlaulupeol dirigendi pulti, olles Eesti koorimuusika ajaloos esimene naisdirigent, kes seal juhatas,” sõnas Illuka valla kultuurijuht Ene Raudar.

Illuka vallas aitab tulel edasi liikuda Kirderanniku segakoor, kus laulab Hirvo Surva vend Aivar, kes võtab “TuleTulemisele” kaasa ka oma tütre, nii et Survad on selles ettevõtmises esindatud koguni kolme põlvkonnaga.

Öömajale kooli ja kirikusse

Möödunud pühapäeval Tartus Raadil päikesetõusu ajal süüdatud peotuli jõuab Ida-Virusse neljapäeval, 19. juunil, ületades kell 11 Ulvi asulas Jõgevamaa piiri.

Peotule Ida-Virumaal viibimise ajal peetakse siin viiel õhtul simmanit: neljapäeval Tudulinnas, reedel Jõhvis, laupäeval Narvas, pühapäeval Toilas ning esmaspäeval Lüganusel. Lisaks neile paikadele, kus tuli jääb öömajale, on pikemad peatused Oonurmes, kus on armastatud dirigendi Ants Üleoja sünnikoht, Avinurmes, Illukal, Sinimäel, Sillamäel ja Sakal.

Tudulinnas on kõik oodatud jalga keerutama Matsu talu suurele heinamaale, kus mängib ansambel Tantsutrallid ning esinevad oma valla ja naabervaldade isetegevuskollektiivid.

Lisaks Matsu talule ööbib peotuli Ida-Virumaal veel Jõhvi Mihkli kirikus, Narva Hermanni kindluses, Toila gümnaasiumi tornis ning Lüganuse kirikus.

Jõhvis on reedel kõik oodatud simmanit pidama keskväljakule, kus esinevad Kohtla-Järve, Kohtla-Nõmme ja Jõhvi tantsukollektiivid ning mängib ansambel Untsakad. Enne veel kui läheb jalakeerutamiseks, annab peole hoogu juurde Jõhvi bigbänd.

Narvas toimub simman kindluse õuel 16 linna kollektiivi osavõtul, nende hulgas vabariigis tuntud tantsuansambel Jun-Ost ning Narva Eesti gümnaasiumi tantsurühm Päikeseratas.

Narva instrumentaaltrio Senjo tervitab rahvast oma lauluseadetega: tartlastele pühendatakse Karl August Hermanni “Kungla rahvas”, suvepealinna elanikele “Pärnu ballaad”, Viljandi rahvale Raimond Valgre “Viljandi serenaad”, narvalastele “Narva valss”, tallinlastele “Pühapäev Kadriorus” jne.

Tuli ja jaanituli

Järgmisel päeval, 22. juunil, kell 10 stardib peotuli Narva-Jõesuu poole, kõrvus kõmisemas kahuripauk, millega piirilinna ajaloohuviliste Preobraženski polk selle teele saadab.

Toilas on kõik oodatud pidu pidama lauluväljakule, kus esinevad vallast üldlaulu- ja tantsupeole sõitvad kollektiivid ning mängib ansambel Detail. Järgmise päeva hommikul läheb tuli sealt Valaste poole teele ansambli Siuru laulu saatel.

Viimane simman Ida-Virumaal toimub Lüganuse külaplatsil, kus süüdatakse jaanituli. Esinejateks on seal kolm koori – Poolkuu, Loit ja Lüganuse segakoor -, Kiviõli naisrühm Tuhkali ja Kiviõli keskkooli võimlejad. Tantsumuusikat teeb ansambel Naksitrallid.

Kõikides paikades, kus tuli üle antakse, on võimalik süüdata tõrvikust ka oma väike peotuli.

“Tuli on sümbol, millega tähistatakse sündmusi, mida soovitakse igavesena hoida,” ütles pühapäeval Raadil koos rahvatantsuõpetaja Lille-Astra Arrastega peotule süüdanud koorijuht Alo Ritsing. “Laulu- ja tantsupeo tule tähtsust ja väge näitab ka erakordselt pikk teekond läbi Eestimaa, mis kulmineerub 4. juulil tule jõudmisega tantsupeo esimesele etendusele Kalevi staadionile ning 5. juulil lauluväljakule.”

“Mina soovisin tulele, et ta süttiks ja iial ei kustuks. Kui kestab tuli, kestab ka laulu- ja tantsupeo traditsioon. Paljudele on tuli nii tähtis, et seda lausa kummardatakse, nagu seda Friedebert Tuglas väljendas,” kirjeldas Ritsing tule kui sümboli olulisust. Sama märgiline tähendus on kogu laulu- ja tantsupeo traditsioonil. “Kui räägime rahvuskultuuride püsimisest ja võimalikust hääbumisest, on meil laulu- ja tantsupeo näol olemas märk, millega suur osa eestlastest tahavad, et rahvusriigis püsiks ka rahvuskultuur.”