Liitumise matemaatika

26. aprill 2014 

Rääkides haldusreformist, on meil plusse ja miinuseid rehkendades juba ammugi kinnistunud teatud väited, mis omavalitsuste liitmise poolt või vastu räägivad. Arvestades rahvastiku kahanemist, kipuvad aga argumendid aina liitumise pooldajate suunas kalduma.

Kuid väga palju pole räägitud sellest matemaatikast, mida kasutavad näiteks omavalitsused, kelle liitumine naabriga oleks igati loogiline, kuid kelle hirme kütab üles asjaolu, et nad on naabrist mitu korda väiksemad. Muidugi on suurel naabril reeglina ka suuremad võimalused haridus-, kultuuri-, spordi-, sotsiaal-, kommunaal- ja kõikvõimalikes teistes valdkondades, mida tavatsetakse avalikeks teenusteks nimetada.

Aga siin tekib väiksemal põhjendatud kartus: äkki otsustatakse pärast liitumist seegi vähene, mis meil praegu on, kinni panna? Kokkuhoiu huvides muidugi, põhjendades seda mõttetu dubleerimisega. Väiksema omavalitsuse hirm, et pärast liitumist ei arvestata piisavalt tema elanike huvidega, on ju igati mõistetav, sest ühel pool on inimeste harjumused ning mentaalsus, teisel aga külm majandusarvestus.

Sellised hirmud on muidugi võimalik läbirääkimiste käigus maandada ning omavahel kokku leppida. Eelmisel aastal toimus Ida-Virumaal kolme valla ühinemine üheks Lüganuse vallaks, kus liitujateks olid omavahel võrreldavad üksused. Ent meil on ka teisi näiteid, kui aastal 2005 liitusid Jõhvi linn ja vald. Täna ei mäleta aga enam keegi neid hirme, mis ju ka toona täiesti olemas olid. Ühinenud Jõhvi toimib, ilma et valla mõni piirkond end selle pärast rohkem ahistatuna tunneks.