Elu võimalikkusest piirialadel langeva eesriide ääres

23. aprill 2014 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Praeguse valitsuse koalitsioonileppe põhjal on Eestis kaks murepiirkonda, mis vajavad eraldi riigipoolset tegevuskava. Need on Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti.

Mõlema kandi põhilised probleemid on aastaid teada ja tuntud: rahvastiku vähenemine ja vananemine, inimeste kehv tervis, hästi tasustatud töökohtade nappus ja madal ettevõtlusaktiivsus.

Ent lisaks kõigele sellele on tegu Eesti ja samas ka Euroopa Liidu piirialadega vahetult Venemaa kõrval. Kui lugeda nii Ida-Virumaa kui ka Võrumaa arengukavu, siis just oma asukoha paremas ärakasutamises nähakse üht peamist võimalust, kuidas nendele piirkondadele uut hingamist anda. Arengukavadest käivad läbi sellised märksõnad nagu Venemaaga ühised turismipiirkonnad, transiidikoridorid, logistikakeskused.

Ärisuhete tihendamisel Venemaaga on viimastel aastatel olnud märkimisväärne edu. Ida-Virumaad külastavate Venemaa turistide arv on järsult kasvanud ning see on andnud ettevõtjatele julgust ja enesekindlust veelgi rohkem investeerida nii uutesse turismiobjektidesse kui ka kaubandusse. Kännu tagant on lõpuks valla pääsenud ka aastaid vindunud Ida-Viru tööstusparkide arendamine. Need logistika-, aga ka tööstusettevõtted, mis sinna praegu kerkivad, on enamikus seotud Venemaa kaubavahetusega. Järjekindlalt on kaubamahte kasvatanud ja jätkanud laienemist ka Sillamäe sadam.

Need on olnud loogilised arengud kahe suure majanduspiirkonna piiril. Mõistlikul moel toimetades peaks see kasu tooma kõigile osapooltele. Kuid see on võimalik normaalses riikidevahelises poliitilises õhustikus.

See aeg sai aga selleks korraks otsa koos Sotši olümpiatule kustumisega. Uues reaalsuses tuleb hakata arvestama, et Venemaa ja läänemaailma vahele on pingete eskaleerumisega taas langemas eesriie. Praegu ei oska keegi ennustada, kas see tuleb rauast, betoonist või plekist, kuid vähe tõenäoline, et kõigest siidist.

Meile võib näiteks tunduda musta huumorina Venemaa välisministeeriumi soovitus oma kodanikele mitte reisida USAga sõbralikes suhetes olevatesse riikidesse, kuna seal võidakse neid agendikahtlustusega arreteerida. Ent vale oleks Kremli propaganda haaret arvestades mõelda, et sellistel signaalidel mõju täiesti puuduks. Lisades Vene rubla odavnemise euro suhtes, sealse majanduse kehvad väljavaated ja Kremli jäiga hoiaku Lääne suhtes, on selge, et ka ärisuhetes on tekkimas uus olukord.

Õnneks ei ole ei Ida-Virumaal ega Kagu-Eestis kõiki mune pandud ühte korvi. Idanaabriga ärisuhete võimalikul kallerdumisel ei oleks loodetavasti enam nii valusaid mõjusid kui 90ndate aastate algul või ka 1998. aasta kriisi ajal. Aga liialt optimistlik oleks arvata, et see üldse meid ei puudutaks. Venemaaga äritegemisel ei ole Eesti piirialadel määrav, kuid samas ka mitte tähtsusetu osakaal. Arvestades aga, et tegu pole just Eesti kõige õitsvamate piirkondadega, oleks iga kaotus valusasti tuntav.

Tähtis on juba nüüd valmistuda olukorraks, kui Venemaa jääb oma praeguste juhtide poliitikaga aina rohkem isolatsiooni. Millised on siis alternatiivid nii Ida-Virumaa kui Kagu-Eesti elujõulisuse tugevdamiseks, kui senistesse arenguplaanidesse kirjutatu elluviimine muutub meist mitteolenevatel põhjustel võimatuks? Mida muud teha, kui Venemaalt hakkab tulema märksa vähem turiste ja kaupu, kui on loodetud, ning seetõttu jääb siin ka töökohti veelgi vähemaks?

Samas võib muutuv olukord pakkuda Eesti piirialadele ka uusi võimalusi. Kasvav ebakindlus piiri taga võib tekitada osal Venemaa ettevõtjatel veelgi tugevamat soovi oma ärisid välismaale viia. Eestil tasuks pingutada selle nimel, et saada neid siia oma piirialadele, pakkudes vastu turvalist pelgupaika normaalses ärikliimas. See oleks üks võimalus nii Ida-Viru kui Kagu-Eesti arendamiseks ja nende hoopide leevendamiseks, mida seniste Venemaaga ärisuhete muutumine kaasa võib tuua.

Praeguse võimuliidu kavatsusest asuda koostama Ida-Viru ja Kagu-Eesti tegevuskavu on vähe praktilist abi, kui need jäävad sama üldsõnalisteks ja mitte millekski kohustavateks nagu eelmised. Pikkade tekstilinade asemel olgu nad pigem lühemad, aga sisaldagu konkreetseid läbikaalutud teokstehtavaid samme, mis arvestaksid muutuvat reaalsust ja tooksid neisse piirkondadesse uut elujõudu.

Deklareerides koalitsioonileppes muret Ida-Viru käekäigu pärast, on vastutustundetu tulla teistes punktides lagedale Eesti Energia peedistamisega. See riigiettevõte on Ida-Virus ülekaalukalt suurim tööandja ja üks paremaid palgamaksjaid ning selle kaudu ka sotsiaalse stabiilsuse hoidjaid. See on ka osa riigi julgeolekust.

Millist riiklikes huvides tulenevat efekti Eesti Energia nõrgestamine tükeldamise kaudu peaks andma, on ebaselge. Küll aga on ette teada, et maakonna jaoks tekitatakse sel moel juurde mitmeid suuri probleeme, mille lahendamiseks tuleks võimuparteidel taas uusi tegevuskavasid kokku kirjutama asuda.

Niigi keerukal ja ebakindlal ajal tuleks otsida lahendusi tekkivatele muredele, mitte muresid juurde tekitada.