Mehed mustas

16. aprill 2014 TIIA LINNARD

Vaatus, mida keegi ei näe, ehk lavatööliste etteaste.

“Fotograafihärra, astu natuke eemale!” annavad lavatöölised Põhjaranniku piltnikule head nõu, kui ta ei taha laest laskuva prožektorite stangega vastu pead saada.

Laupäev. “Savoy balli” päevase külalisetenduseni Jõhvi kontserdimajas on jäänud 22 tundi. Laval on mehed mustas.

Monteerida ja demonteerida

Mehed mustas on kogenud – teavad, mida teevad, ega torma, pea laiali, nagu mehed valges mõnes haiglaseriaalis. “Kõik läheb normaalselt,” kinnitab Priit Mikk, kelle nime leiab Estonia kodulehelt lavatehnilise ja -teenindava personali nimekirjast märkega “produtsent”.

Kiiremaks “rehvivahetuseks” läheb hoopis siis, kui publikul on aega laialt käes ning kohvitass nina all – kahe vaatuse vaheajal, et uued dekoratsioonid püsti panna. “”Savoy ballis” on esimese ja kolmanda vaatuse lava õnneks sama,” märgib Mikk.

Mehed mustas on lavatöölised, kelle töö on monteerida ja demonteerida, kanda ja ära kanda, riputada üles ja võtta alla ning kinnitada kogu see kupatus nii, et mõni näitleja, pea ees, poodiumilt alla ei sajaks.

Mario Madiste on Estonias monteerinud ja demonteerinud aastast 1993. “See võis olla 1996 või 1997, kui me käisime siin “Silvaga”,” meenutab ta. “Aga maja oli siis teine.”

Oli, oli – kultuuripalee Oktoober oli.

Trell, teip ja Anton

Jõhvis toimuv on Mart Sanderi lavastatud “Savoy balli” esimene väljasõit Estonia koduseinte vahelt. Lavatöölistele, helirežissöörile ja valguspuldi operaatorile tähendab see rinna pistmist olukorraga, kus kõik on teistmoodi.

“Kas keegi läks teipi tooma?”

“Kus trell on?”

“Anton!”

See keegi tuleb teibiga, trelli asukoht leitakse üles puurimishääle järgi ning Anton ilmub kohale.

Teise vaatuse trepikäsipuud ei taha kuidagi trepiga üheks saada, kuid lahendus leitakse sellelegi: “Tikksaag päästab päeva!”

Lahendamatute olukordade jaoks pole siin lihtsalt ruumi.

Lahendamatud olukorrad on selleks päevaks Jõhvist lihtsalt minema kolinud, kui siia 1,5 rekatäit teatridekoratsioone saabus!

Lavale veeretatakse ligi viis meetrit pikad pleksiklaasist sambad – tornid, mille vahel hakkavad teises vaatuses arenema suheteintriigid – siis, kui selgub, et ballile saabunud kokott polegi kokott, vaid hoopis kokotiks maskeerunud markii Aristide´i värske abikaasa Madeleine, kes on tulnud meest truudusetuselt tabama.

“Anton, kuhu sa tornid paned?”

“Sinna, kus on ruumi.”

Üks tool

Trepiastmed võtavad pärast juhtmete ühendamist valguse sisse ning muutuvad kord roheliseks, kord punaseks. Oma koha leiavad laval ka ligi kolmemeetrised separeed – üks, kus markii Aristide hakkab teises vaatuses kudrutama võrgutaja Tangolitaga, ning teine, kus mehe väidetava truudusetuse pärast õnnetu Madeleine püüab vaprat nägu teha, hanitades äpumast äput Celestini.

Dekoratsioonid on varustatud ratastega ning veerevad lavale paari lükkega. Kas meestel mustas ongi üldse füüsilist rammu vaja? “No ikka on,” kostab Mario. Muskel on seega olemas ja särgivarruka all peidus? “No midagi on,” muigab ta.

Milline Estonia lavastustest on olnud lavatöölistele kõige keerulisem ja milline kõige lihtsam?

Seda kõige keerulisemat ei oska Mario esimese hooga nimetada, küll aga kõige lihtsamat. “Kõige lihtsam oleks, kui laval on vaid üks tool ja ei midagi muud,” kostab ta.

Sellist lavastust Estonia repertuaaris paraku pole.

Prožektoritega varustatud stange liigub üles ja alla. Mees, kes vajutab selle mootorit käivitava puldi nuppe, teeb seda mitte vähem kirglikult kui Rein Rannap klaveri klahvidega.

“Kurat, ma ju tegin praegu tasanduse!” võtab eesriietega mässav mees sarvilise sõna abiks, kui kardinasabad taas põrandat mööda lohisevad.

“Fotograafihärra, astu natuke eemale!” annavad lavatöölised Põhjaranniku piltnikule head nõu, kui ta ei taha laest laskuva stangega vastu pead saada.