Tärivere mägi võib metsast lagedaks jääda

5. aprill 2014 KÜLLI KRIIS

Lendorava pesapuu on leitud − ainult et elanik ei kavatsegi end puu alla kogunenud publikule näidata.

Iisakus Tärivere mäel kasvavad vanad puud kukuvad tormidega järjepanu pikali, järelkasvu tuleb neile aga väga vähe, sest viljakal pinnasel võtab looduslikult võimust sarapuuvõsa.

“Vaatame, kus kandis ta on,” suunab loodusemees Uudo Timm Iisaku rahvamaja trepist alla astudes raadiopeilingaatori metsa poole, et Eesti ainukese raadiosaatjaga lendorava asupaiga poole suunduda.

Peilingaator annab märku kohe, kui sisse lülitatud saab.

“See püüab signaali kuni kilomeetri kauguselt,” jahutab Timm tema ümber kobarasse kogunenud loodushuviliste indu. “Ja praegu pole nagunii veel piisavalt hämar, et lendorav pesast välja tuleks.”

Pesapuu, milles peilingaator lendorava olemasolu kinnitab, asub rahvamajale üllatavalt lähedal. Pesaava võib igaüks oma silmaga kaeda, aga loom ilmselgelt alles magab ja puu alla passima jääda pole mõtet.

Mis kukub, jääb sinnapaika

Tärivere mäe metsaalune on lamapuitu täis. Teeradadel kannatab kenasti kõndida, kõrvale minnes jääb aga igal sammul jalgu erisuguses kõdunemisjärgus puid ja oksarisu.

“Riigimetsa majandamise keskus on võtnud endale kohustuse, et kavandatavatel looduskaitsealadel mitte mingisugust majandustegevust ei toimu,” ütleb Alutaguse metsaülem Koidu Simson.

Tegevusi saab kavandama hakata siis, kui kaitsekorralduskava on vastu võetud ja sellega piirkonniti määratud, kus mida teha tohib.

Kaitsekorralduskavadega on terves Eestis juba pikka aega kehvasti − need valmivad hirmus pikkamisi ja vaevaliselt, mistap päris paljudes kohtades on vägagi olulised tegevused seiskunud. Nõnda ka Tärivere mäel.

2012. aastal üritas RMK looduskaitsetööde nimetuse all parkmetsa pisutki korrastada.

“Saime ühekordse nõusoleku suusaradade äärest ohtlikud puud maha võtta − kas kännult või poole pealt, et putukad saaksid neis elada või linnud sinna pesa teha. Tahtsime ka tormide tekitatud häilud kuusega uuendada, aga seda meil teha ei lubatud. Nüüd kasvab seal sarapuuvõsa.”

Pärast seda on RMK tohtinud üksnes suusaradadele kukkunud puudelt jupid vahelt välja lõigata, et rada vabastada.

Metsa asemele sarapuuvõsa

Tärivere mäel kasvav mets võeti Iisaku parkmetsa kaitsealana kaitse alla 1965. aastal.

1994. aastal hakati ette valmistama uut kaitsekorralduskava, nüüd juba hoopis laiemale alale kavandatava Iisaku maastikukaitseala jaoks: Iisaku oosi, sellel kasvava metsa, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks.

“Sellega pole siiani maha saadud,” tõdeb Uudo Timm. “Vahepeal on seadusi muudetud, siis tulid Natura alad ja kogu jõud läks nende peale, siis tulid kohtuvaidlused, mis kavade koostamise kaheks aastaks üldse seisma panid. Sisuliselt siin praegu kaitsekorda ei olegi; 1965. aasta oma saab mõneti tõlgendades küll rakendada, aga kõige rohkem kaitseb seda mäge kohalik elanik oma mõistusega.”

Needsamad kohalikud elanikud, ajast aega metsaga ühel või teisel moel seotud inimesed, on nüüd mäe peal kasvava metsa pärast mures. Sest kui sel lasta samamoodi puutumatult kulgeda, on mägi viie aasta pärast metsast lage − laastavad nii juurepess kui tormid.

“Viljakas pinnases tuleb haava looduslikku järelkasvu väga vähe,” pelgab Koidu Simson, et haruldasel lendoraval pole mõne aja pärast enam pesapuid võtta. “Noori haabasid tuleks juurde istutada ja nendele, mis ise kasvama on hakanud, head kasvutingimused luua − haavavõsu peab valgust saama, seega peaks võsa ümbert maha võtma. Ka noortele kuuskedele tuleb valgust anda. Kui aga suured puud kaovad, tuleb asemele sarapuuvõsa ja selle all hääbuvad noored puud ära.”

“Et lendoravat siin hoida, peab olema 65-100 aasta vanuseid haabasid,” toonitab Uudo Timm. “Peame vaatama vähemalt 70aastast tsüklit ja jälgima, et pidevalt oleks siin igas vanuses haabasid.”

Mõistusega majandada

“Minu isiklik arvamus on, et need teedel ja teeservades vedelevad puud võiks küll kohe ära korjata, kaugemal las nad olla,” leiab Timm. “Sellise vanusega metsas pole osa puude ärakorjamine mingi probleem, neid kukub järjest − ja mida aeg edasi, seda rohkem − juurde.”

Tema sõnul on mitmeid seesuguseid elupaigatüüpe, mis on seda paremas seisus, mida vähem inimene seal käib. “Näiteks rabad ja ka mõned metsatüübid. Siin on aga asi palju keerulisem − see mägi on ju tegelikult asula sees ning see pole üksnes looduskaitseala, vaid ka väga kõrge rekreatsiooniväärtusega ala.  Me ei saa Tärivere mäge ja Muraka raba ühe liistuga võtta.”

Timm meenutab oma lapsepõlvekodu naabruses kasvanud metsa, kus pidevalt olid suured kuused − omanik majandas metsa nii, et tühja kohta ei jäänud.

“Ka kaitsealadel on võimalik metsa mõistusepäraselt kujundada. Ja sellise püsimetsamajandamisega saavutatakse eesmärk hoopis kiiremini kui metsa lageraietega maha võttes, et siis nullist uut kasvatama hakata. Üksnes lageraietega jõuame varsti selleni, et liikide arv hakkab kukkuma − ja kiiresti,” hoiatab ta.

“Oleks hea saada otsustajad ühe laua ümber kokku asja arutama,” ütleb Tärivere mäe pärast muretsejad loodusõhtule kokku kutsunud keskkonnaameti Viru regiooni keskkonnahariduse spetsialist Anne-Ly Feršel kokkuvõtteks.

“Ma usun küll, et saab rahulikult kokku leppida,” on Uudo Timm optimist.