Põlise vallajuhi tiivasirutus

25. märts 2014 KÜLLI KRIIS

"Ausamba rajasin ma endal eluaegu" ehk Kukruse polaarmõisa poleks sündinud ilma Etti Kagarovi jonnaka visaduseta.

18 aastat Kohtla valda juhtinud Etti Kagarov teeb elus kannapöörde ja suundub aastaks riigikogu asendusliikmeks.

Sügiseste valimiste eel võrdles Põhjarannik Kohtla vallavõimu muuseumieksponaadiga, sest valimistulemused on seal ikka väga pikalt ühesugused olnud. Mis ajast te valla eesotsas olete?

1996. aastast. Kui Arno [Rossman] volikogu esimehe kohalt vallavanemaks läks, sain mina volikogu etteotsa. 2003. aasta aprillis läks ta riigikogusse ja siis vahetasime kohad, sest riigikogu liige ei saanud loomulikult enam vallavanemana jätkata, volikogu esimees võis aga tol ajal veel olla. Nii et peaaegu kaheksateist aastat.

Üks pikaajalisemaid omavalitsusjuhte Ida-Virumaal.

Rossman on minust kauem olnud. Ja muidugi Veljo Kingsep Mäetagusel. Neid oli rohkemgi, aga viimaste valimiste järel pole nad enam selles ametis.

Praegu olen ikka veel vallavanem, teisipäeval viimast päeva.

Kui kergelt tuli otsus riigikogusse minna?

Pikemalt seda ette mõelda muidugi ei osanud, sest sotside valitsusse pääsemine ei olnud sugugi kindel. Kui see teoks sai, siis üks riigikogu liige helistas mulle ja küsis, kas ma oleksin valmis Jevgeni [Ossinovski] asemele minema, kui ta haridusministri koha vastu võtab. Esimene reaktsioon oli, et ma ei lähe. Mis mõttes – ainult aastaks, töökoht läheb kaduma… Vestlesime ja arutasime, pärast seedisin seda veel ja mõtlesin, et aga miks mitte. Vallas on kõik asjad järje peal, suunad on olemas, fondid avanevad järgmisel aastal – võiksin ju minna ja saada uue kogemuse.

Saite riigikogu valimistel umbes viissada häält. On seda piisavalt, et võite end seal kindlalt rahva esindajana tunda?

Kui täpne olla, siis hääli oli 554. See on päris korralik arv, pool tuhat inimest on kindlasti mingi esindus. Olin sellest hulgast tollal päris liigutatud, erilist kampaaniat ma ju ei teinud. Aga kuna just enne seda sai Kukruse mõis valmis, siis sellega seoses olin vahest rohkem pildil.

Olite Ida-Virumaal  2010. aasta juunis esimeste seas, kes Rahvaliidu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastu vahetas. Kuidas sellele otsusele tagantjärele vaatate?

See oli ainuõige otsus. Kui Rahvaliidus jamad pihta hakkasid, olin selle mõtteviisi pooldaja, et nad peaksid sotsidega ühinema. Rahvaliidul oli organisatsioon, aga polnud sisulist maailmavaadet; sotsidel oli maailmavaade, aga organisatsioon oli nõrk. Nüüd on näha, et see sünergia on erakonnale kaasa aidanud.

Rahvaliit muutus väga autokraatseks, mina olen vabaduseihkaja. Sotsiaaldemokraatlik Erakond mulle meeldib, sest siin küsitakse ka altpoolt arvamust, kaasatakse meid protsessidesse.

Ida-Virumaal pole sotsid erilist edu saavutanud. Kui te 2011. aasta sügisel erakonna Kohtla-Järve osakonna juhiks saite, ütlesite oma peamiseks ülesandeks sotsiaaldemokraatide eduka esinemise 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Eriti edukas see just ei olnud?

Tõsi, nii edukalt, kui oleksime tahtnud, meil ei läinud. Aga meie nimekirjast on nüüd volikogus ikkagi kolm inimest! See on küll väike samm, aga parem kui mitte midagi. Jätkame samm-sammult. Sotside maakonnaorganisatsiooni aseesimehena pean oluliseks rohkemate osakondade loomist, inimeste kaasamist. Inimesed on poliitikast väsinud, ei taha enam osaleda, aga vähehaaval neid ikka tuleb juurde.

Mida te uuelt valitsuselt loodate?

Mul on hea meel asjade üle, mille meie erakond nüüd ära tegi, ennekõike pean silmas lastetoetuste tõstmist. Tean oma kogemustest, kui tähtis see on – kui omal ajal pärast lahutust kahe väikese lapsega ilma alimentideta hakkama pidin saama, oli mulle sellest toetusest palju abi. Toetuse summa pole aga sellest ajast saati ju tõusnud! See, et seda nüüd lõpuks ometi tõstetakse, näitab, et lapsi natukenegi väärtustatakse. Sama lugu on gümnaasiumiõpilastele lubatava tasuta koolilõunaga. Olen hingelt sotsiaaltöötaja ja pean selliseid asju väga oluliseks. Raha nende lubaduste katteks tuleb igal juhul leida.

Kui oled opositsioonis, võid igasuguseid asju lubada, aga ellu viia neid lubadusi enamasti ei saa. Nüüd on sotsidel selleks võimalus. Koalitsioonilepinguga pole ma veel jõudnud põhjalikult tutvuda, vallas on nii palju lõpetamist vajavaid asju.

Kas haldusreformi juttudel on nüüd jälle kriips peal?

Sellisel tõmbekeskuste kujul reformi ilmselt ei tule. Aga vaja on haldusreformi päris kindlasti. Laiemal kujul, riigi tasemel. Palju on räägitud, et ainult omavalitsuste liitmisest pole kasu, kui jätta reformimata nende ülesanded ja rahastamine ning riigiasutuste ülesanded. Selline haldusreform ei saa olla ühe ministri teema, see peab olema peaministri tegevusvaldkonnas, ainult nii võib sellest asja saada. Meie erakonnas on palju terve talupojamõistusega inimesi, kellega seda teemat arutada.

Kas Kohtla vald oleks võinud Kohtla-Järvega juba ammu ühineda, kui linna eesotsas oleksid teistsugused juhid?

See ei olene linna juhtidest, me ei saa ühineda, kui linnal on nii-öelda sabad taga. Kohtla vald peaks ühinema Järve linnaosaga ning uude omavalitsusse peaksid kuuluma ka Kukruse linnaosa ja Kohtla-Nõmme vald – see on minu ettekujutus loogilisest omavalitsusest.

Enne tuleb aga Kohtla-Järve linnaosade kaupa laiali jagada ja seda tuleb teha riigi tasandil. Linn ise võib ju üht või teist linnaosa kellelegi pakkuda, aga kui kokkuleppele ei jõuta, ei saa kohapeal midagi rohkemat teha.

Aasta riigikogus on napp aeg; mida te oma valijatele lubada söandate?

Suuri illusioone pole mõtet luua, et selle aastaga midagi väga ära suudaksin teha.

Õhtul enne kohalikke valimisi helistas mulle üks noormees ja küsis, kas ma luban, et nende küla saab tänavavalgustuse. Ma ei saanud seda lubada. Muidugi me oleme tegelenud ka tänavavalgustusega, aga valla prioriteet on olnud teed ja vesi ning ma ei saa anda katteta lubadusi.

Sedasama ütlen ka riigikogusse minnes: mulle ei meeldi anda katteta lubadusi. Luban anda endast parima; teha kõik, et koalitsioonilepingu punktid saaksid ellu viidud. Mul on väga kahju, et Kaja Kreisman nüüd riigikogust ära tuleb, tema on Ida-Virumaa keskkonnateemade jaoks väga palju ära teinud. Tahan nende asjadega seal jätkata: et Ontika kaitseala eeskiri saaks lõpuks valmis, samuti Kurtna oma. Et Ida-Virumaale hakkaks tulema rohkem keskkonnaraha.

Kohtla vald sai tänu Vanaküla karjäärile päris hulga aastaid põlevkivi kaevandamistasu. Kui nüüd tagasi vaadata, kas seda kasutati parimal viisil?

Kindlasti me ei raisanud seda. Kogusime ressursitasu reservi, kandsime tihtipeale järgmisse aastasse üle, hoidsime tükk aega Kukruse mõisa kaasfinantseeringu jaoks. Selle raha abil ehitasime välja Järve küla noortekeskuse ja uuendasime mitmel pool veetorusid.

Sügisestel valimistel saite 154 häält, see on 30 protsenti kõigist häältest. Nüüd, mõni kuu hiljem, lähete vallast ära – kas see pole pisut nagu oma valijate petmine?

Mul ei ole seda tunnet, et ma neid alt veaksin. Ma ei kao ju kusagile: elan ikka vallas edasi, kindlasti suhtlen tihedalt sealsete inimestega; pigem saan uues ametis valla jaoks midagi rohkem ära teha. Muidugi esindan riigikogus mitte ühte valda, vaid tervet maakonda, aga see pole midagi enneolematut – maakonna omavalitsusliidu aseesimehena, Ida-Virumaa tervisenõukogu ja sihtasutuse Põhja-Eesti Turism nõukogu liikmena olen õppinud asju laiemalt vaatama.

Mida te Kohtla vallas tehtust ise kõige olulisemaks peate?

Valaste joa vaateplatvorm ja Valaste tee koos kohvikuga, Saka rahvamaja renoveerimine, Kukruse mõis, veetorustikud, Järve küla noortekeskus ja selle küla majade vaheliste teede laiendamine, Kukruse ja Järve mõisa pargi rekonstrueerimise kavad, Saka küla tänavavalgustus, Kaasikaia küla ja Vanaküla teeotsa valgustus, külaplatsid, külavanemate kogu…

Loodud traditsioonidest pean tähtsaks keskkonnanõunik Margit Juuse ideest sündinud rattaretke ja Aadu Kuke ettepanekul algatatud lipuheiskamist Valastel.

Ma ei ole midagi üksi teinud, oleme koos mõelnud, otsustanud ja tegutsenud.

Kellest saab Kohtla uus vallavanem?

See on volikogu otsustada. Mina näeksin hea meelega selles ametis praegust abivallavanemat Hannes Lumistet, kellega me mõtleme väga ühtemoodi; tema peale võin kindel olla.

Mis saab teist endast aasta pärast? Tulete vallavanemaks tagasi?

Seda plaani mul küll ei ole. Tõenäoliselt kandideerin uuesti riigikogusse. Kui ma valituks ei osutu, siis tuleb otsida uusi väljakutseid. Olen sotsiaaltöötajaks õppinud, tööta jäämist ei karda.

Tegelikult olen ma pidevalt Arno Rossmani ameteid üle võtnud: tema järel volikogu esimeheks, siis vallavanemaks, nüüd riigikogusse… Enne Lüganuse vallavanemaks minekut jõudis ta mõnda aega ka keskkonnaministri nõunik olla, nii et kui see tema jälgedes astumine mul jätkub… See oli nüüd muidugi naljaga öeldud.

Kuidas Tallinnas töötades rahvatantsuga jääb?

Sellega tuleb raskusi. Olen Virulases tantsinud 9. klassist saati, praegu, ülevaatuse eel, on veteranide rühmal treeningud tavapärase ühe korra asemel kaks korda nädalas. Tantsupeole tahaks ikka minna, nii et kuidagi peab harjutamiseks võimaluse leidma; mis pärast saab, sellele pole veel jõudnud mõelda.