Arhiiv rubriigile: Eesti ajaloo- ja kultuurikalender

Kultuurilooline lisaleht algas ja lõppes kuulsa spordimehega

TOETAB:

Tuntud kirjandusteadlase Peeter Oleski kultuurilooliste artiklite sari on jõudnud lõpusirgele: kui esimeses numbris said lugejad tuttavaks Narvas sündinud malegeeniuse Paul Keresega, siis sarjale paneb punkti Iisakust pärit pikamaajooksja Enn Sellik. Severnoje Poberežje Ekstra detsembrinumbris saab lugeda intervjuud Iisakus sündinud Eesti läbi aegade edukama pikamaajooksjaga, kelle püstitatud Eesti rekordid 5000 m ja 10 000 m jooksus […]

Metsast joostes taksole

TOETAB:

Ajaloolisel kohanimel “Alutaguse” ei ole niivõrd täpseid piire nagu näiteks “Saaremaa” või “Muhu väinad” või “Mulgimaa”. Ligikaudu jääb Alutaguse Väike-Maarja ja Lohusuu ning Kuremäe vahele. Sealt, täpsemini Iisakust, on pärit pikamaajooksu (5 ja 10 km) suurmeister Enn Sellik, kes treenib Tartus noori jooksjaid ning sõidab muul ajal taksot. See on ta leivateenistus, mitte kutsumus, sest […]

Rahva lemmik ja rahvalik laul

TOETAB:

Akadeemik Paul Ariste ei olnud laulumees, kuid ta teadis paljude laulude sõnu, vähemasti nende algust. Nii meeldis talle korrata sõnu “Šто за время? Šто за люди!/ Narva elab Eesti moodi!”. Aastatel 1942 – 1980 sõitis Ariste Narvast läbi vähemasti kaks korda aastas, kuid tõenäoliselt kuulis ta neid sõnu kas Vadjamaal või mõnelt endiselt suvitajalt Narva-Jõesuust. […]

Laulda võib igaüks

TOETAB:

Sõna “eestlane” kui rahvuspoliitiline määratlus on küllalt hiline, noorem kui paar sajandit. Sõna “maarahvas” umbkaudu samas tähenduses on märksa vanem ja kui vana on sõna “rannarahvas” tähenduses “see osa maarahvast, kes teenib elatist merest püütud kalaga” (näiteks Peipsi-äärsed pole kunagi olnud randlased), seda polegi uuritud. “Metsarahvas” on mütoloogiline termin, pealegi ei saa teda üldistada nendele, […]

Head keelt!

TOETAB:

Kui ma Tartu Ülikooli kauaaegse (alates 1965. aastast) õppejõu dotsent Ellen Uuspõllu (19. apr. 1927 Mereküla) kohta nimetaksin, et ta on korraliku eesti keele grand old lady, saaksin ma pahandada. Mis keel see niisugune on ega oleks parem, kui ma seeasemel kirjutaksin, et ta on eesti keele heaks palju teinud suur vana daam. Erialast tööd […]

Insener kultuuri sees

TOETAB:

Kahtlemata on kultuur looming, kuid kuskil pole fikseeritud, et see looming on üksnes kunst, näiteks mängufilm. Kui me mõtleme inseneriasjandusele, siis näiteks sakraalehitised on looming kõigile nähtaval kujul. Kunsti tunnuseks peetakse tihtipeale ühe teose seletamatut unikaalsust ehk kordumatust. See on eksitus, sest paljud teosed muutuvad kunstiks alles ansamblina – näiteks kohviserviis kuuele. Samal kombel ei […]

Mis toimub enne teatrietendust?

TOETAB:

Mitte kõik kultuuri elemendid pole võrdväärselt demokraatlikud, st. kättesaadavad igaühele. Inseneriasjandus nõuab korralikku arvutusoskust, muusika kõrva, kohtumõistmine seadusandluse, kuid ka inimesetundmist, kirurgia kiiret kätt, filmikunst tehnikat. Teater, mille mõtteks on osalise meeltes sekundaarse reaalsuse loomine, seevastu on demokraatlik, sest teda saab teha igaüks. “Osaline” tähendab siin inimest, kes kas vaatab teatrit või loob seda ise. […]

Keel kui kutsumus

TOETAB:

Sõnal “keelemees” puudub Eestis meesšovinistlik oreool – kuigi meil leidub ja mitte vähe selliseid naisigi, kes tunnevad keeleasju n.-ö. üle väljaku (näit. Tiiu Erelt (1942), Helmi Neetar (1934), Kristiina Ross (1955) jpt. Keelemees on eeskätt emakeele probleemidele pühendunud filoloog, kes uurimistöö kõrval on ühtlasi ka aktivist, keele tutvustaja ning õpetajagi. Inimene, kelle tööväljaks on keel […]

Kultuur vajab tõlgendajat

TOETAB:

Igast teosest ei ole teada tema autorit (näit. regivärsiline rahvalaul) ja alati ei ole autori osa teose kui terviku sünnist eristatav (näit. ehitise arhitekt ning insener). Seega autor (näit. konkreetse sõna looja) võib jäädagi sekundaarseks, kuid tõlgendajat (näit. dirigent) on vaja igal juhul. Teoorias ei lahenda me seda probleemi mitte kunagi. Praktikas saab sellega hakkama […]

Õigus kultuuris

TOETAB:

Esialgu me oleme käsitlenud Eesti ja Ida-Virumaa näidete põhjal kultuuri üldisust, lokaalsust ning ajaloolisust. Esimene tähendab seda, et inimeste looming on avatud ehk piiriülene. Teine seda, et kultuur sünnib mingis kohas või ruumipunktis ja on sellisena unikaalne. Kolmas parameeter määrab ära kultuuri muutumise ja mõistetavuse ajas, millest järgneb, et see aeg tuleb kõigepealt kindlaks teha. […]